Helir-Valdor Seeder: omavalitsuste amokijooksus kannatab alati õpilane

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et väikeste maakoolide aeg võib veel naasta.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et haridus- ja haldusreform on omavahel seotud, kuid kahjuks pole kokkulepete ja otsusteni jõutud.


Helir-Valdor Seeder, olete öelnud, et haridus on teema, mis teeb teile muret nii kodaniku, lapsevanema kui poliitikuna. Kas pidasite silmas haridussüsteemi tervikuna või Viljandi hariduskorraldust?

Hariduse hädad on üldised. Ehkki igas omavalitsuses ja koolis on ka eripäraseid muresid, ei alga põhiprobleemid siiski õpilastest, õpetajatest, kooli- või haridusjuhtidest, vaid süsteemist tervikuna.



Võib ju küsida, miks just viimasel ajal on haridusest nii palju rääkima hakatud.


Paarkümmend aastat on meie koolisüsteem sellisena toiminud. Mis on siis juhtunud?



On kaks väga lihtsat põhjust. Esiteks, kahekümne aastaga on madal sündimus ning noorte inimeste lahkumine Tallinna ja Tartusse viinud meid olukorda, kus õpilaste arv on tuntavalt vähenenud. Eriti torkab see silma väiksemates omavalitsustes.



Teine põhjus on see, et koolivõrgu korrastamist puudutavaid otsuseid on edasi lükatud. Otsustamatuse tagajärjel kannatab hariduse kvaliteet ja kulutused kasvavad. Väikese õpilaste arvuga gümnaasiumil või põhikoolil on keeruline tagada valikaineid, leida sobiva ettevalmistusega õpetajaid ning kindlustada neile vajalik koormus ja palk.



Ühe õpilaskoha maksumus on läinud järjest kallimaks, sest kooli ülalpidamise kulud alates õppevahenditest ja palkadest ning lõpetades küttekuludega jäävad üldjoontes samaks sõltumata sellest, kas igas klassis istub kümme või kakskümmend last. Kümne aasta eest maksis põhikooli õpilaskoht mitu korda vähem kui nüüd.



On äärmiselt kahetsusväärne, kui koolid lõpetavad tegevuse pankrottide, vinduva väljasuremise ja süsteemitute otsuste tõttu.



Millal oleks pidanud need valusad küsimused korraga ja süsteemselt lahendama, koera saba korraga raiuma?

Minu arvates oleks olnud parim viimane aeg rammusad majandusaastad 2005—2007, ehkki mõne otsuse oleks pidanud tegema veelgi varem.



Just neil aastail kinnistas omavalitsuste tegevus praeguse ebaratsionaalse koolivõrgu: tehti suuri investeeringuid, korrastati hooneid, rajati juurdeehitisi ja võeti endale järgmiseks 10—15 aastaks laenukohustusi. Viljandi linn oma lepingutega on üks näide.



Praegustes kitsastes majandustingimustes on koolivõrku korrastada eriti raske, sest iga muudatus nõuab raha. Ei ole nii, et kolime õpilased ja õpetajad lihtsalt teise katuse alla. On selge, et eespool räägitud investeeringud oleks tulnud teha uue, korrastatud üleriigilise koolivõrgu plaani järgi. Seetõttu olen haridusmaastiku muutmise suhtes skeptiline — takistuseks on raha. Tahe on muidugi veel iseküsimus.



Kes oleks pidanud ohjad haarama? Kas haridusministeeriumil oleks tulnud neli aastat tagasi jõupositsioonilt välja pakkuda uue koolivõrgu kava?

See on nüüd juba tunduvalt keerulisem küsimus. Meil on kogu aeg olnud nii, et kohaliku hariduselu korraldamine kuni gümnaasiumi lõpuni on omavalitsuse ülesanne. Tuleb tõdeda, et haridus- ja halduskorraldus on omavahel tihedalt seotud. Ma ei pea silmas hariduse sisu, õppekavasid ja muud sellist, vaid just hariduskorraldust, mis määrab, kes kooli peab ning kus ja millised haridusasutused asuvad.



Näiteks ühes maakonnas läheb järgmistel aastatel vanemasse kooliastmesse vaid sadakond õpilast, aga seal on kogunisti kuus gümnaasiumi. Iga omavalitsus on veendunud, et just tema kool jääb alles. Naaberkoolid võitlevad, on välja töötanud oma edustrateegia ning teevad selle elluviimiseks suuri pingutusi ja üle jõu käivaid kulutusi.



Võiduajamise tagajärg on ebamõistlikud investeeringud ja koolide veelgi kiirem sulgemine rahaliste raskuste tõttu. Suurim kaotaja selles amokijooksus on õpilane, sest kannatab hariduse sisu.



Eesti omavalitsused on hästi hoolitsenud koolide materiaalse arengu eest, hariduse sisuliseks arendamiseks ei jätku enam jõudu. Mõne kalli euroremonditud kooli keemiakabinetis valitseb vaikus, huvihariduslikuks tegevuseks napib raha. Välisele küljele tehtud ebaotstarbekalt suured kulutused on üks põhjus, miks meie õpilaskoht on nii kallis.



Räägime pisut ka Viljandimaast.

Viljandimaa elanikuna teeb mulle muret veel asjaolu, et maakonna õpilased ei suundu alati edasi õppima Viljandisse, vaid lähevad mujale. Kui Mõisaküla keskkool muutus põhikooliks, asus hulk noori õppima Kilingi-Nõmme, Kõos ja Kolga-Jaanis vaadatakse aga Põltsamaa poole. Nii mõnigi Viljandi õpilane jätkab juba pärast põhikooli haridusteed Tallinnas või Tartus.



On Viljandi ja kogu maakonna arengu huvides, et noored eelistaksid siinseid koole. See eeldab maakondlikku koostööd ja kinnitab, et Eestis on maakond väikseim mõistlik üksus üldhariduse korraldamiseks.



Praegune olukord on ebaõiglane omavalitsuste suhtes, kel pole oma gümnaasiumi. Paistu, Pärsti, Viiratsi, Saarepeedi, Kõpu ja teiste omavalitsuste noored õpivad Viljandi gümnaasiumides, aga kõik tähtsad otsused nende koolide arengu kohta langetavad ainult Viljandi linnajuhid. Valdadel pole kaasarääkimise võimalust.



Minu hinnangul pole praegu võtmeküsimus põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, vaid tervikpilt, milles omaette küsimused on põhihariduse tase ja põhikoolide võrgustik.



Eestis on põhikoole, mis paarkümmend aastat tagasi olid mõeldud 250 õpilasele ning kus praegu käib umbes 60 last. Filosoofiliselt lähenedes ja sajandi perspektiivis mõeldes on ehk tuleviku haridusmudelis taas koht väikestel külakoolidel nagu sada aastat tagasi. Ehk on selles osas ring täis? Praegused suured pooltühjad majakarbid pole enam otstarbekad. Ehk saab tulevikus laps algharidust kodu lähedal hubases väikekoolis, et pärast neljandat klassi suunduda edasi õppima mõnda suuremasse keskusesse?



See kõik on juba järele proovitud nii sada aastat tagasi kui lähiminevikus.

Tõsi, praegu pole selline muudatus võimalik ja praktiline, aga tulevikus ei saa seda välistada. Asustus ja inimeste liikumine muutuvad. Näiteks mõnikümmend aastat tagasi planeerisime ja ehitasime majandite keskusi, kuid praeguseks on paljudest niisugustest tõmbekeskustest saanud tõukekeskused.



Need arengud puudutavad ju ka koolivõrku. Eestis on koole, kus gümnaasiumi ei lähe mõnel aastal ühtegi õpilast, aga gümnaasium jätkab tegevust.



Mis oleks lahendus?

Koolivõrgu korrastamiseks on kolm teed.



Esiteks võib see toimuda omavalitsuste koostöö ja kokkulepete kaudu. Et seda pole kahekümne aasta jooksul suudetud teha, pole niisugune lahendus kuigi tõenäoline.



Teine võimalus on anda hariduse korraldamine üle riigile, kas haridusministeeriumile või riiklikele maavalitsustele. See tähendaks sisuliselt omavalitsusreformi, sest hariduse korraldamine on üks peamisi omavalitsuste ülesandeid, moodustades umbes poole nende kulutustest. Kõnealused arengud on alanud ja mitu omavalitsust peab plaani riigigümnaasiumi asutamise üle.



Kolmas tee on see, et haridust korraldab maakondlik omavalitsus otsevalitud volikoguga.



Kõikide nende lahenduste elluviimiseks on vaja seadust, mis sätestaks täpse hariduskorralduse, mille alusel omakorda korrastuks koolivõrk.



Aeg on küps, et neist valikutest otsesõnu rääkida. Ei ole õige peita pea liiva alla ja vältida tabuteemasid. Meie laste tulevikuga riskimine on selle eest liiga valus hind.

Tagasi üles