Paar maa poole kummardust päevas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

LEIDSIN OMA paberite hulgast umbes kümne aasta eest kirjutatud artikli. Mingi põhjus takistas mind seda toona avaldamast. Küllap arvasin, et pole veel õige aeg ning mind naerdaks välja.

Mõte on aga ligi 30 aastat vana ja nüüd otsustasin seda lehelugejaga jagada. Alljärgnevalt ongi ära toodud mu aastatetagune kirjatöö.

SUVEL EESTIS ringi sõites sain taas kinnitust, et see maa on maiuspala nii omadele kui võõrastele. Tõesti, neid, kes eesti keelt ei oska, leidus igal pool ning see tundus iseenesestmõistetav ja tavaline. Kohtasin küll jalgratastega soomlasi ja sakslasi, küll autodega ameeriklasi ja rootslasi. Küllap oli ka jalgsimatkajaid.

Mida kõike Eestimaalt ei leia: romantilist vaikelu, sammaldunud liivaluiteid, rändrahne, hiidpuid, keerdus rannamände, puutumatuid ürgmetsi, lõhnu, hääli ja palju muud kaunist.

Igal pool, kus on vähegi ilu, vaatab teepervedel, rohus, kividel, lõkkeasemetel, murulappidel ja kallastel vastu jõuetult lebav prügi. Jõuetult seepärast, et oma jõuga ta tõusta, oma kohta muuta ei suuda.

Ja siis tuli mulle meelde juba Vene ajal ajakirjanikuna töötades pähe turgatanud idee, mille arukas peatoimetaja ettevaatuse mõttes maha laitis. See mõte on väga lihtne ja võib olla üks võimalus Eesti puhtamaks teha, meie romantika suurtööstuse värvilisest garneeringust vabastada.

Nimelt: kui iga looduses viibiv inimene kulutaks päevas kas või ainult ühe minuti maas lebava prügi korjamiseks, ei oleks meil õige varsti midagi häbeneda. Ainult paar maa poole kummardust päevas ja uljad elujäljed kaoksid märkamatult.

KUIDAS SEE tegelikkuses välja näeks?

Teadlik inimene võiks kanda taskus ühte väikest õhukest kilekotti, panna sinna kolm-neli maast leitud õllepudelikorki või mõne tühja purgikese ning poetada selle märkamatult, endale ja teistele tüli tegemata lähimasse prügikasti.

Seda tuleks teha loomulikult, edvistamata, nagu nuuskame nina või kohendame prille. Kui tekib hügieeniprobleem, saab maas lebavat eset üles võtta kotikese siseküljega. Üldjuhul pole need esemed ohtlikud, sest roiskuvad jäätmed hävinevad enamikus ise üpris kiiresti.

Olen seda meetodit mõnel korral katsetanud, kuid vajaksin ka üleskutse kaudu tugevamat impulssi. Üksi tehes ei näe ju kunagi soovitud tagajärge.

Millised oleksid aga vastuväited? «Ühed loobivad, meie koristagu!», «Mina teiste s...a ei kasi!», «Kutsuge risustajad korrale, ärge tülitage korralikke inimesi!»... Õige ta on.

Mida me ka ei teeks — hooletud pidutsejad, ebaküpsed inimesed olid, on ja jäävad. Suur puhtus igal pool hoiaks aga neid kas või veidigi tagasi ja vahel ka meid endid, kes me alati teiste halbadest külgedest räägime.

Meie presidendid toetavad ülivajalikku kodukaunistamise liikumist. Kuid meie kodu on ka minu kodu ja naabri kodu vaheline mets, väli ja teeäär. Välismaalastele on kogu Eestimaa eestlaste kodu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles