Kelle huvides oli tunnustatud kunstniku solvamine?

EELMISEL TALVEL tellis Viljandi linnavalitsus kunstnik Urmo Rausilt linna sissesõidutähiste kavandid.

Küpses demokraatlikus ühiskonnas on tavaks korraldada selliste üldist huvi puudutavate teoste saamiseks avalik konkurss. Et aga tellimus esitati praegu rahvusvaheliselt kõige tuntumale viljandlasest kunstnikule, võib eeldada, et säärane salaja esitatud otsetellimus oleks pälvinud linnarahvalt ja ka volikogult mõistmist.

Kindlasti ei saa aga rahul olla selle looga seonduvate kummaliste nüanssidega. Võib öelda, et linnavalitsus lihtsalt sülitas ühele oma linna andekamale pojale näkku, tehes häbi nii endale kui linnale tervikuna.

PAARKÜMMEND AASTAT tagasi Paalalinna gümnaasiumi lõpetanud Urmo Raus, kes alustas kunstiõpinguid nüüdseks meie seast lahkunud Siim Kärneri käe all, on pärast kõrgkooliaastaid töötanud Pariisis ja Barcelonas ning tegeleb praegu loometööga Haagis. Seega pole kahtlust, et tema kogemuste pagas on suurem kui paljudel teistel temaga samas eas olevatel eesti loomeinimestel.

Samal ajal on Urmo Raus säilitanud tiheda sideme kodulinnaga: siin elavad tema lähedased ning Viljandi piiril Sammulis asub tema ilus suvekodu. Viljandlased teavad tema loomingut eelkõige Grand Hotel Viljandi interjööris kasutatud klaastahvlite ja graafilise disaini järgi. Tartlastele seostub tema nimi taastatud Jaani kirikuga, saarlastele Kuressaare Laurentsiuse kiriku kaunite vitraažidega ning tallinlastele reaalkooli uue söögisaali vitraažakendega.

Pole sugugi vähe tähtis, et Raus on viimase aastakümne jooksul võitnud kõik suuremad Eesti kunsti auhinnad: Kristjan Raua ja Konrad Mäe nimelise medali ning kultuurkapitali aastapreemia.

ON TÄHELEPANUVÄÄRNE, et niisugusel tasemel kunstnik oli austusest oma kodulinna vastu valmis tõsise ja mahuka töö sisuliselt võileivahinna eest ette võtma. Tuletagem meelde, et honorariks lubati talle 30 000 krooni, mis on tunduvalt vähem kui linnapea ühe kuu palk.

Nagu kokku lepitud, olid eelmise aasta sügiseks kavandid valmis. Honorar sai makstud alles pärast seda, kui autor oli seda mitu korda nõudnud, aga see selleks.

Põhiprobleem seisneb asjaolus, et linnavalitsus ei vaevunud tööd tutvustama ei Viljandi kunstnikele ega avalikkusele. Selle asemel korraldas ta kinnise arutelu, kus otsustati töö autorile sõnaõigust andmata tagasi lükata. Kusjuures kõik toimus vaid üks päev enne kunstniku Viljandisse saabumist, mistõttu ei pea vett hilisemad väited, nagu oleks Rausiga dialoogi pidamine tema eemalviibimise pärast liiga keeruline olnud.

ÜKSKI KUNSTNIK pole kaitstud ebaõnnestumise eest. Ikka leidub nii nende tööde kiitjaid kui laitjaid ning tihtilugu on ka neid, keda tehtu külmaks jätab.

Väide, et Urmo Rausi pakutu, mis tugineb Viljandi iidsele vapile, metsikule valgele roosile ning kasutab eri maanteesuundadel just rahva teadvuses Viljandiga seotud sümboleid, nagu Viiralti tamme ja Raimond Valgre «Viljandi serenaadi», mulle meeldib, on muidugi võrdväärne suvalise linnavalitsuse liikme negatiivse hinnanguga. Seepärast pean õigemaks tsiteerida kunstiakadeemia professori Leonhard Lapini ekspertarvamust.

Selles seisab: «Nii nagu mitmes oma varasemas õnnestunud projektis, toob Euroopas õppinud ja elav kunstnik sealse traditsiooni Viljandisse — sissesõiduviitade vormis esitab ta meile tegelikult kunstipannood. Arvan, et teoste valmimine on kunstisündmus terves Eesti mõõtkavas.»

SELGUS AGA, et Viljandi midagi säärast ei vajanudki. Kavandid lükati külmalt tagasi põhjusel, mille linnapea Kalle Jents sõnastas oma kirjas 2007. aasta 3. novembril: «Teie poolt pakutud kujundus eeldaks kogu linna sissesõidu kujunduste muutmist. Arvestades Viljandi linna täna veel tagasihoidlikke võimalusi, ei ole lähiaastatel seda võimalik realiseerida.»

Seejuures on oluline märkida, et kunstniku arvestuste kohaselt oleks nelja tähise valmistamine läinud maksma 250 000 krooni.

Loomulikult teab linnapea kõige paremini linna rahakoti paksust, aga tema väited omandavad õige kummalise värvingu järgneva valguses.

Nimelt selgus vaid viis kuud hiljem, et kunstnikule lihtlabaselt valetati — käesoleva aasta märtsis kuulutas linnavalitsus välja Viljandi sissesõidutähiste ideevõistluse, mille preemiafond on 80 000 krooni ja teostuse üldmaksumus koguni kaks miljonit krooni. Muide, volikogu ei ole sellisest kulutusekavatsusest üldse informeeritud.

TAHES-TAHTMATA jääb mulje, et niisuguse kummalise manöövri eesmärk oli Urmo Rausi kui kõige võimekama konkurendi võistlusest eemalejätmine. See on ju anonüümne, Rausi odavalt kinni makstud kavandid on aga juba linnavalitsuse kappides olemas. Iseenesestki mõista oleks rumal loota, et ta taas nullist peale hakkaks ja mingi sootuks teistsuguse lahenduse välja pakuks.

Ka nüüd on otsustatud linnarahvas, volikogu ja kunstnikud valimisprotsessist kõrvale tõrjuda. Žürii seitsmest liikmest neli on linnavalitsuse ametnikud ning võistlust tutvustav näitus on ette nähtud alles pärast võidutöö väljavalimist.

VALIMISLIIDU Kodune Viljandi fraktsioon linnavolikogus tahab teada, kelle huvides on kogu see linna mainet määriv ning andekat kunstnikku alandav salajane sekeldamine. Pöördume linnapea poole järgmiste küsimustega.

Esiteks. Kes ja miks otsustas Urmo Rausilt tellitud kavandid neid linnarahvale tutvustamata tagasi lükata?

Teiseks. Miks väitis linnapea oma kirjas Urmo Rausile, et tema kavandite tagasilükkamise põhjus on linna tagasihoidlikud võimalused nende realiseerimisel (2008. aasta eelarve võimalused olid ju selleks ajaks prognoositud ja eelarve menetlemine käis), kui viis kuud hiljem oli võimalik välja kuulutada samasisulise, aga kaheksa korda kallima projekti saamiseks kopsaka auhinnafondiga võistlus?

Kolmandaks. Kas linnapea on nõus viljandlastele tutvustama käimasolevale võistlusele laekuvaid töid kõrvuti Urmo Rausi kavanditega, enne kui Viljandi sissesõidutähiste tellimise suhtes lõppotsuse langetab?