Tõuskem seliliasendist püsti!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

(Alljärgnevad mõtted on ajendatud läinud reedel Karksi-Nuias aset leidnud «Sakala» arvamusliidrite lõunast, mille põhiteema oli küsimus «Millega Viljandimaa seljatab ülejäänud Eesti?».)

SELLEKS ET olla teistest parem, on mitu viisi: vastane maha murda või seljatada, joosta temast kiiremini, hüpata kõrgemale... On aga veel üks moodus, mille tulemus on palju kestvam: olla esmajoones üle iseendast, seljatada iseennast. Näen siin kontseptsiooni, kuidas on võimalik säilitada ja taastada inimest, rahvast ja riiki ning selekteerida tuleviku valikuid.

Mulki kujutatakse jõuka, uhke ja üleolevana, kuid Mulgimaal pole midagi sellist, mis oleks loodud niisama uhkuseks, kiitlemiseks, näitamiseks. Ka mitte mulk ise. Mulgimaa tared on nagu tared paljudes Eesti paikades, kirikud on nagu igal pool, kivid sama rasked kangutada kui naabreil, lapsed sama ulakad, viin sama kange...

Mulk ei ole murdnud teist eestlast ega püüdnud tal selga prügiseks teha, ta on ikka räsinud iseennast. Selle kohta öeldakse: tapab ennast.

Minu isa mäletas, kuidas tema ema, kes oli eluaeg talutööd teinud ja sünnitanud kümme last, paljajalu külmas poris loomi talitas. Ju see oli naiste töö. Mehed hööveldasid, teritasid kirvest, lugesid «Sakalat».

KÕNDIGE TEIEGI mööda Mulgimaa metsi. Need on täis inimeste vastuhakku loodusele. Kivikuhjad, kiviaiad, mõistatuslikud vundamendid, aimatavad teed ja rajad. See töö, mis mulgi kunagi sammukese teistest ette viis, on nüüd metsa kasvanud, sammaldunud, umbsoostunud.

Aga ega siis üksnes kive veeretatud. Kaevati ka linaligusid, keegi istutas sinna äärde pärnad ja lilled, keegi kudus kangast, laulis, armastas. Usun, et oli ka neid hetki, mil lihtsalt elu nauditi.

Sõidan läbi oma koduküla Lilli. Mis on järel? Siin-seal korstnad ja ahervared, umbes kaevud ja tiigid, viimast vastupanu osutavad põlispuud, laiali pillatud või tagasi mulda peidetud kivid. Tee ääres, kus kunagi võinuks suvel kokku lugeda poolsada heinalist, näeb nüüd ühte raskelt haiget inimest Karksi-Nuiast toitu ja rohtu toomas. Veel mõni üksik traktor ja auto, aga ei ühtegi hobust, lehma, lammast, siga, kana, hane, kalkunit ega parti.

Sõja lõpust on möödas üle 60 aasta. Meid on nii korralikult seljatatud, et pole mõtet või jõudu tormata kellelgi teisele kallale, et näidata, mida mulgid suudavad.

AGA METS MÜHISEB, uued matkarajad puutumatus looduses tuletavad meelde, et ilus oli siin juba tuhande aasta eest ja ka siis oli, mille nimel elada. Pühaaedki elab endises ilus, jätmata kedagi või midagi kahe silma vahele.

Võiks küsida, kas meil on vähe isamaa-armastust, et taastada, taaselustada majad, muretseda taluinventar, avada uuesti pühapaigad, tekitada kodusoojus. Vastus võiks olla lühike: «Raha ei jätku». Priske tengelpung pole kunagi ainult mulgi mehelikku büsti ilustanud. Ikka ehitamine, põllud, kari, tagakamber — kõik pidi olema.

Raha jõud pole aja jooksul muutunud. Maainimeste seas on levinud uudisväljend «projekti kirjutama» — see on ainuke võimalus midagi uut teha. See kõik on aga kellegi raha eest.

Kirjutasin kunagi «Sakalas», kui palju on Euroopas tööd tehtud, et kõike nautida ja ülejääki jagada. Ka meie projektide jaoks. Mõnes osas ei olda seal meist mitte 10, vaid 100 aastat ees.

Samas võiks ikka ja jälle küsida, mitu korda viimase sajandi jooksul on Eestis vahetunud omandivorm, võim ning mitu korda on meid sõna otseses mõttes maasse taotud. Aga juba loeme uudistest, et Eesti on ise abistav, mõnel moodsal alal lausa juhtiv riik.

JAH, MULGID võiksid hea õnne korral seljatada Võrumaa, Norra või kelle tahes kas suusatamises, kettaheites, võidukihutamises või laulmises, ka arvutiklahvidel. Võime teistest teha suurema, kõrgema, ilusama... Aga niikaua, kui me ei suuda püsti tõusta sellest lamavast asendist, millesse ajalugu meid asetas, ei ole mõtet üksikuid saavutusi seljavõitudeks kuulutada.

Kuid meil on nüüd lõpuks olemas kõige tähtsam, oma Eesti riik Euroopa Liidu täieõigusliku osana. Meie riiki juhivad poliitikud — kord mulgid, kord saarlased, kord järvakad. Nende tähtsaim eesmärk ongi see, et kogu rahvas saaks ruttu seliliasendist püsti. Nemad peaksid otsustama, kas taastada Tartus üks vana loss või ehitada tuhat uut talumaja. Kas õpetame inimesi vaatama muuseumi klaasi all minevikku või rajame neile tegusa oleviku.

EI OLE VAJA mitte muuseumi, vaid elu. Oleme näinud, kuidas Soomest Portugalini külad uhkustavad vanade majadega ja kodud sajandivanuste esemetega. Kirjeldus oleks liigne.

Saksamaa, kes pidas möödunud sajandil kahte maailmasõda, on praegu nii terve ja ravitud, et iga maastik ja linnavaade võiks olla arhitektuuri või kujunduse õppetund. Sakslased ei ole aga seljatanud kedagi teist, vaid iseennast.

Proovige Saksa väikelinnas panna päevasärki kuivama maja tänavapoolsele küljele, parkida auto valesti või öelda kellelegi inetusi — te saate vasakult ja paremalt, ülevalt ja alt. Kõik inimesed elavad selle nimel, et neis endis ja nende ümbruses ei oleks silma ega kõrva riivavat.

Olen kuulnud sakslaste kirjeldusi, kuidas aastatel 1945 ja 1946 suitsukonisid korjati, kuidas vaesus ja nälg koos inimestega mööda maad tuurisid. Võttis neilgi aega. Aga 1990. aastal nägin ma Baieris igal pool kerkimas uusi suuri taluhooneid.

Liikuma pani asja 1980. aasta Müncheni olümpia, mil suur osa Baieri oskustöölistest sai pikaks ajaks tasuvat tööd. Aga see oli 30—40 aastat pärast sõda Saksamaal, kus peale selle ka tugev Saksa riik toetas ehitajaid.

KUI KAUA MEIE peame ootama? Mulgimaa Lilli küla tublid mehed käivad tööl Soomes, Rootsis, Norras ja isegi Iirimaal ning see on praegu ainuke väljapääs. Nii mõnigi kodu on selle jõul kerkinud ja ülikooliraha makstud.

Aga meil ei ole aega oodata, millal Toompea poliitikute pilk näeb igasse õue ja põue. Nime poolest regionaalpoliitika on tegelikult üsna süsteemitu ja juhuslik riiklik asjaajamine.

Mida teha siis, kui fondid sulguvad? Kas Eesti riik on selleks ajaks leidnud alternatiivsed lahendused, et elu püsiks kõikjal, kus see juba sajandeid on olnud?

Eesti riigil on aeg selg sirgeks ajada ja seljatada küsimused, mida 4. aprillil koos presidendiga Karksi-Nuias arutati. Mulkide peale võib ikka loota.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles