Oma aega oodanud ajalooline teos Põhja Poegade uljast sõjaretkest

Viljandimaal sündinud kolonel Hans Kalm juhtis Eesti Vabadussõjas rohkem kui 2100-mehelist vabatahtlike väeüksust. Oma teoses annab ta põhjaliku ülevaate Põhja Poegade rügemendi sünnist ja lahingutest Lõuna-Eestis ning Põhja-Lätis. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

21. veebruaril, Marienburgi vallutamise aastapäeval, leidis Viljandi muuseumis aset Hans Kalmi raamatu «Põhja Poegade retk» esitlus.

Selle Viljandimaa mehe sulest on ilmunud kaks memuaarteost. Kõnealune raamat avaldati esimest korda 1921. aastal Soomes ning see käsitleb Põhja Poegade rügemendi retki Lätis ja Eestis.

See on väärt lugemismaterjal eelkõige nendele, keda huvitavad sõjaajalugu ja Vabadussõda. Tegemist on detailse teosega, milles on palju huvitavaid fakte, fotosid, kaarte ja kirju.

Haavu seoti taskurätikutega

Raamatu sissejuhatuses kirjutab Hans Kalm: «1918. aasta novembri lõpul alustasid bolševikud rünnakuid Pihkva ja Narva suunal eesmärgiga vallutada Tallinn. Juba enne 8. detsembrit 1918 oli Tallinn suures ohus ja siis pöördus Eesti valitsus abipalvega Soome poole. Soome valitsus oli algul kõhklev, kuid siis mõisteti, et kui Eesti langeb, siis võib Soomegi sattuda ohtlikku olukorda. Nii kerkis päevakorda relvaüksuste saatmine Eestisse.»

Autor meenutab: «Vabatahtlikke tuli kokku palju rohkem, kui oli osatud oodata. Mis panna üksuse nimeks. Ok-sase loodud sõjamarsis on värsirida: «Hakka päälle, pohjan poika…» Sealt saigi rügemendi nimeks Põhja Pojad. Rügemendi pitsatile graveeriti lisaks nimele ka teine tunnus — jääkaru pea.»

Valga vallutamine 1919. aasta veebruaris oli Eesti Vabadussõjas kõrgema klassi operatsioon ning Põhja Poegade rügement võis oma ülesande täitmisega rahul olla.

Kindral Laidoner ütles oma telegrammis: «Südamlikult tervitan Teid ja vahvaid Põhja Poegi suure võidu puhul. Loodan, et vaprate Soome vendade abiga ajame peagi vaenlase minema igalt poolt Eesti piiridest.»

Palka said mehed 300—2000 marka kuus, aga mitte kõik ei läinud libedalt. Majutus ja toit olid küll normaalsed, aga postiside Soomega seevastu vilets. Vanad jalanõud olid kulunud, kuid uusi ei õnnestunud saada.

Meditsiiniõena tegutsenud neiu Pohjala kirjutas hiljem, et kui vabadusvõitlus Eestis algas, oli ravivahenditest väga suur puudus ning esimeste soomlaste haavad seoti kinni taskurättidega.

1919. aasta maikuu viimastel ja juunikuu esimestel päevadel tuli Põhja Poegade rügement lõplikult Soome tagasi. Eestisse jäid veel mõneks ajaks rügemendi intendatuur ja staap lõpparvelduste tegemiseks.

Rühm sõdureid ja allohvitsere ning mõni ohvitser jäid siiski veel Eestisse. Nad liitusid ingerlaste pataljoniga ja võitlesid selle ridades sama aasta hilissügiseni. Põhja Poegade retk oli lõppenud.

Taarasaare talust koloneliks

Kolonel Hans Kalm sündis 20. aprillil 1889 Pilistvere kihelkonnas Kõo vallas Kotsama külas Taarasaare talus. Ta õppis kohalikus külakoolis ja Paide linnakoolis ning siirdus seejärel haridust jätkama Soome.

1910. aastal lõpetas ta Päivölä põllutöökooli ning 1914. aastal Mustiala kõrgema põllutöökooli. Sama aasta suvel mobiliseeriti ta reamehena tsaariväkke.

1915. aastal lõpetas Kalm Gatšina ohvitseride kooli ja ülendati lipnikuks. Seejärel osales ta sõjategevuses ja sai neli korda haavata. 1917. aasta juulis ülendati ta alamkapteniks. Vapruse eest sai Kalm Stanislavi kolmanda järgu ning Anna neljanda, kolmanda ja teise järgu ordeni, samuti Georgi neljanda järgu risti.

Pärast 1917. aasta oktoobris Peterburis toimunud enamlaste riigipööret deserteerus Kalm Vene sõjaväest ja siirdus Eesti kaudu Soome. 1918. aasta jaanuaris asutas ta vabatahtlike salga, millest formeeris Põhja-Häme pataljoni. See sai tuntuks Kalmi pataljonina, mis osales Soome Vabadussõjas punasoomlaste vastu.

1918. märtsis ülendati Kalm majoriks ja augustis, kui ta lahkus sõjaväeteenistusest, kolonelleitnandiks.

Pärast Eesti Vabadussõja puhkemist, 1918. aasta detsembris asus Kalm Soomes organiseerima Põhja Poegade rügementi, et aidata kaasa Eesti kaitsmisele punavägede eest. Ta võttis oma rohkem kui 2100 Soome vabatahtlikust koosneva üksusega 1919. aasta jaanuarist alates osa lahingutest lõunarindel.

Kalm juhtis Valga vabastamise operatsiooni, Läti linna Aluksne (Marienburgi) vallutamist ning toetas oma rügemendiga rünnakuid Irboskale ja Pihkvale.

1919. aastal ülendati Hans Kalm koloneliks. Hiljem siirdus ta Soome, sealt Inglismaale ja edasi Ameerika Ühendriikidesse. 1927. aastal sa ta arstikutse, 1930. aastal ortopaatia- ja naturopaatiadoktori ning 1933. aastal filosoofiadoktori kraadi. 1934. aastal siirdus ta tagasi Soome.

Hans Kalm suri 1. veebruaril 1981 Jyväskylas.

RAAMAT

Hans Kalm, «Põhja Poegade retk»

• Eestindaja Rein Kikas

• Toimetaja Ain-Andris Vislapuu

• Keeletoimetaja Silvia Karro

• Kujundaja ja küljendaja Herki Helves

• 230 lehekülge, 73 fotot ja 6 kaarti

• Viljandi muuseum 2008

• Toetajad Argonic East ja Toronto mulkide selts