Regionaalse taandarengu tõukajad

RIIGIKOGU LIIKMENA esitasin koos Viljandi- ja Järvamaalt valitud saadikute Arvo Sarapuu ning Jaanus Marrandiga majandusminister Juhan Partsile 13. veebruaril kirjaliku küsimuse ja arupärimise regulaarsete kaubavedude lõpetamise kohta Tallinna—Viljandi raudteelõigul. Kahjuks pole me seniajani vastust ega konkreetset tegevusplaani saanud.

Ilmselt pole selles midagi imestamisväärset — parempoolset poliitikut ei huvita meie maaregioon, siin elavad inimesed ega regionaalpoliitika laiemalt. Tema haldusalas suletakse ju ka postkontoreid ega toetata piisavalt maakondade bussiliiklust. Nüüd lõpetati ühes suures Eesti piirkonnas regulaarsed raudtee kaubaveod.

Välja tuleb meie parempopulistide tõeline pale: nad ei suvatse seista isegi ettevõtjate huvide eest! Neid näikse huvitavat ainult oma toetajate soosimine ja enese reklaamimine järjekordsete Potjomkini küladega.

TEGIN kõigile Viljandi- ja Järvamaalt parlamenti pääsenutele ettepaneku ühineda meie järelepärimisega , aga peale kahe eespool nimetatud kolleegi ei soostunud keegi oma allkirja andma. Kas keeldumise põhjus oli ükskõiksus oma kodupiirkonnale olulise probleemi vastu või valitsuskoalitsiooni teerulli antud keeld, on minul raske otsustada. Näotu on see lugu igal juhul.

Järgnevalt püüan edasi anda üleskerkinud mure sisu ja võimalikke tagajärgi.

KÄESOLEVA AASTA 14. jaanuaril Rapla maavalitsuses aset leidnud nõupidamisel väitis Edelaraudtee esindaja, et Venemaaga majandussuhete jahenemise tõttu on kaubamahud tunduvalt vähenenud ja raudtee infrastruktuuri kasutamise tariifid seetõttu ettevõttele liiga kõrgeks osutunud. Sel põhjusel tehtigi otsus lõpetada regulaarne kaubavedu Tallinna ja Viljandi vahelisel raudteelõigul alates 1. veebruarist.

Kaubavedudest huvitatud ettevõtjatele teatati sellest ette kõigest neli nädalat, omavalitsusi otseselt ei teavitatudki.

Viljandimaa omavalitsused ja maavanem pöördusid 25. jaanuaril selles küsimuses riigikogu liikmete ja valitsuse poole, väljendades põhjendatud muret raudteevedude tuleviku pärast.

Pöördumises oli kirjas, et ootamatud muudatused infrastruktuuri kasutamisel toovad selle piirkonna ettevõtjatele kaasa kas tegevuse lõpetamise või sunnitud ümberkorraldusi. See otsus seab löögi alla paljud arendusprojektid, mitu ettevõtjat kaalub tootmise ümberviimist mujale ning päevakorral on töötajate koondamine.

EDELARAUDTEE kaubavedusid pole hinnametoodika juba aastaid soodustanud ning ettevõtte esindajad on selles küsimuses kümneid kordi pöördunud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole. Viimane appikarje läks teele eelmisel suvel. Vastust ega püüdugi probleemi lahendada pole kahjuks seniajani.

Nüüd, mil kaubaveod on juba lõppenud, on minister Juhan Parts ja ministeeriumi ametnikud kangelaslikult asunud tulekahju kustustama. Niisugusel venitamisel võivad aga olla saatuslikud tagajärjed.

Edelaraudtee suudab kogu kaubavedude logistikat hoida valmisolekus vaid märtsi lõpuni, siis on üks sellele piirkonnale vajalik teenus jälle jäädavalt kadunud. Pole kahtlust, et see saab kabelimatsuks nii mitmele kohalikule ettevõtjale kui seni üsna hästi rööbastel püsinud tööhõivele ja kogu piirkonna arengule.

RAUDTEEL VEAVAD Viljandi-, Järva- ja Raplamaa ettevõtjad suurtes kogustes puitu (aktsiaselts Lignator), kemikaale (aktsiaselts Ingle), sütt, parafiini (aktsiaselts Hansa Candle), põllumajandusmasinaid (osaühing Flint Kaubandus), diislikütust (osaühing Texor), teravilja (aktsiaselts Farm Plant Eesti), väetisi ning mitmesuguseid muid tooteid ja materjale.

Raudtee on nimetatud kolme maakonna majanduseluga tihedalt seotud ka kaudselt. Põllumajanduses, sealhulgas Eesti suurimal sealihatootjal Eksekol on raudteega seotud paljud tootmissisendid: väetised, põllutöömasinad, söödad ja loomulikult saadused ise. Kogu piirkonna majandust iseloomustab tugev orienteeritus tootmisele ja töötlemisele ning see on suuresti seotud kaubavedudega raudteel.

ESIMESED negatiivsed tagajärjed ongi käes. Aktsiaselts Lignator, kes tegeleb just kodumaise puiduga, oli sunnitud kolmandiku ettevõttest seiskama. See, et ta puidutarned lõpetas, on veelgi raskendanud mitme puidutööstuse olukorda — pronksiöö tagajärjel on ju peaaegu täielikult ära kukkunud tarned Venemaalt.

Kui kaubavedu mõistlike tariifidega ei taastu, peab tõenäoliselt tegevuse lõpetama või sama hästi kui nullist alustama ka keemiatööstus Ingle, kelle tooraine, samuti selle transport on spetsiifiliselt seotud raudteega.

Need on vaid kaks näidet, aga samasugused mured vaevavad kümneid ettevõtjaid.

OTSUS RAUDTEEL kaubavedudest loobuda on kõnealuse piirkonna inimestele kõrgendatud ohu allikas. Hulga nimetatud kaupade vedu maanteel on peaaegu võimatu või äärmiselt ohtlik.

Iga maakonna ettevõtjad lisavad kaubavedude korraldamiseks Viljandi—Tallinna ja Tartu—Tallinna maanteel 5000—6000 vedu aastas. Pikemalt juurdlematagi on selge, et umbkaudu 15 000 veo lisamine niigi üle koormatud maanteedele on liig, mille tagajärjel kannatavad nii keskkond kui liiklusohutus.

Kaubavedude lõppemisega kaob Tallinna—Viljandi liinil oluline osa käibest, mis aitas niigi mitte kõige paremas seisus raudtee infrastruktuuri korras hoida. Ainult sõitjate veost laekuva tuluga pole võimalik infrastruktuuri elus hoida. Seetõttu on riik varsti valiku ees, kas suurendada dotatsiooni, et jätkata sõitjate vedu Tallinna—Viljandi liinil, või lasta märkimisväärselt tõusta pileti hindadel.

SEEGA SEISAME juba praegu teise raske küsimuse ees: kas peagi väheneb või kaob ka sõitjate vedu kõnealusel liinil? Kui see tõepoolest nii peaks minema, oleks see järjekordne valus hoop arvestatavale osale Eestist. Sellesse ei tohi ükskõikselt suhtuda!

Kas viljandlasedki peavad mõne aja pärast nägema, kuidas nende kodukohas võetakse raudtee liiprid ja rööpad üles, nagu on tehtud Mõisakülas ja Haapsalus? Mis riik see selline on, kes järjepanu raskendab oma inimeste ja ettevõtjate elu maapiirkonnas?

Meil, selle piirkonna inimestel, on õigus ja kohustus seda riigiisade käest nõudlikul häälel küsida. Meie kohus on seista oma kodukandi hea tuleviku ja arenguvõimaluste eest.