Õppigem kaotama seal, kus pole midagi võita

ÜTLEV PRESIDENT on hea president. Rahvas vajab alati ütlemist ja võimalikult ülevalt. See hea traditsioon on Eestis kahjuks kadunud.

Mida siis president seekord meile vabariigi aastapäeval ütles? Esiteks seda, et palju inimesi saab liikluses surma. Juba järgmisel hommikul avaldas mitu riigiametnikku oma tegevuskava.

Katastroofilisest olukorrast on räägitud aastaid, aga tegevuskavad saavad valmis ikka alles paar tundi pärast tähtsa kõne lõppu, mitte kaks või kümme aastat enne seda.

Kui lisame liiklusõnnetuste ohvritele uppunud ja põlengutesse jäänud elud, saame kokkuvõttes tõelise sõja. Ent kõik need inimesed kantakse vaikselt maha.

VÕIKS ÖELDA: elamine on väga ohtlik. Tuleb meelde kümneid aastaid jäärajal mootorrattaga trikke teinud mees, kes kukkus surnuks kodutrepil. Niisiis ei põhjusta õnnetust mitte suur risk, vaid vähene ettevaatlikkus. Eelkõige on vaja õpetada inimesi olema ettevaatlik.

Olen enda tarvis välja mõelnud ütlemise ja ka järgin seda: liikluses võidab see, kes on valmis kaotama. See õigus, mida läheme nõudma, on ju inimeste välja mõeldud, ettevaatlikkus on aga vaist, käitumisviis, olukorra mõistmine korraga mitme inimese seisukohast.

Kui puutume liikluses kokku inimesega, kes räigelt oma õigust nõuab, ongi risk jõudnud ohu piirile. Ja mida me pärast teeme selle õigusega, mis vigastas inimest või purustas auto? Kas lähme veel vihasemana uut õigust nõudma?

Õppigem olema kaotajad seal, kus pole midagi võita! Või seal, kus võiks võita keegi teine. Lihtsamalt väljendades tähendaks see: olgem järeleandlikud, võtkem tuure maha!

LEIDUB TÕESTI autosid, mis suudavad teistest tunduvalt enamat, kusjuures selleks on vaja liigutada vaid varbaotsa paari sentimeetri võrra. Selles paaris sentimeetris on aga koos nii sõidu ilu kui ohud. Oleme ise tunnistanud, et ei aita ka Audi A8, kui ohurihm on kinnitamata või kui juhtub laupkokkupõrge, isegi lubatud kiirust ületamata.

Oli aeg, kui mõtlesime välja üha uusi nippe, et pääseda autoinspektori küüsist. Siis kasutasin ma ütlust, et inspektorile ärategemiseks on ainult üks hästi toimiv meetod: sõida õigesti! Kui sul on küllalt ettevaatlikkust, võid ka ületada kiirust, ilma et see oleks ohtlik.

Maakeral on juba kuus miljardit inimest, ent nii imelik, kui see ka pole, jõuame tagasi vanade roomlaste tarkuseni «Festina lente!» («Kiirusta aeglaselt!»). Eesti keeles kõlab sama tarkus nõnda: «Tasa sõidad, kaugele jõuad.» See tarkus on vanem igast autost.

OLEN KUNAGI näinud arvu, mis kajastas hobusõidukitega toimunud õnnetusi 200 aasta taguses Moskvas. Ma ei hakanud selle kontrollimise eesmärgil kirjanduses tuhlama, aga mäletan, et see hulk oli uskumatult suur, ehkki sõidukite kiirus oli toona kõigest 30 kilomeetrit tunnis.

Kui hästi otsida, leiaks kindlasti üriku, milles tsaar neid surmasõitjaid manitseb, sest noori, terveid ja tugevaid mehi on vajanud iga ajastu ja riik poliitilisest korrast olenemata.

Aga näete ise: ei aita tsaar, ei aita president. On lausa ime, et õnnetusi veel nii vähe juhtub. Olen Saksamaa teedel tundide kaupa värisenud autos, mille spidomeetri osuti hüpleb 190 ja 210 vahel. Ei usu, et seal maal on kõik autojuhid Schumacherid. Ei aidanud seal kaassõitjate teravmeelsed vihjedki — kui on rauas ikka 200, siis 200.

MIS MEIL puudub? Tänapäeva autodes on ju selliste kiiruste ohjamiseks kõik vahendid. Puuduvad aeg, puuduvad põlvkondade kogemused.

Püüdsin arvata, mitu ohumomenti ma ühe niisuguse kihutamise vältel tunnis üle elasin. 3600 kindlasti.

Me oleme totaalselt ja, andke palun andeks, totakalt usaldanud oma elu masinate ning teiste inimeste kätte. Samas imetlen, kuidas see tehiselu nii hästi ja väliselt nii ohutult sujub.

Kasutasin kunagi veel ühte ütlust, kui buss teosammul Tallinna kesklinnast Mustamäe poole veeres ja mõni teine buss temast justkui mööda lendas. Ütlesin siis: «Kiirus — see on jõukus». Ruttu tormamine, ükskõik kuhu, tähendab rohkem elu, tööd ja raha.

NII ME ELAMEGI. Aeg-ajalt koputab president meie südametunnistusele ja riigiasutused koostavad uusi abinõude plaane. Inimest, nagu ka aega, ei saa aga seisma panna.

Vene ajast on alatiseks meelde jäänud ütlemine «Parem kaotada minut elust kui elu minutiga». Selles lauses on midagi sellist, mis kumas ka meie presidendi äsjasest kõnest.