Olen juba pikka aega endamisi kaalunud, milline poliitik oleks kõige väärilisem kandidaat ülbeima viimse tõe puhuja tiitlile.
Kiri: Buu, buu, uhuu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pretendente on olnud mitu, kuid erilise sära ja käraga on esikoha pärast puselnud Rein Lang ja Igor Gräzin. 31. jaanuari «Sakala» arvamusküljel avaldatu põhjal annaksin loorberipärja siiski Gräzinile.
Nagu küllusesarvest pillab ta pärleid meie ühiskonna tööolude kohta. Näiteks pidavat ametiühingud esindama vaid kümnendikku töötavast rahvast ja suurem osa töötajatest ei tahtvat sellest organisatsioonist kuuldagi. Samuti küsib ta, kes on üldse andnud ametiühingutele õiguse tööliste õigusi kaitsta.
Minule kui ühele rumalale tädi Maali võrdkujule siin maal ja madalas jääb paraku arusaamatuks, miks pidi lugupeetud professor andma vägeva kahuripaugu niisugusele tühisele sääsele, nagu on tema väitel ametiühingud. Miks ta kuulutas ainult projektiks seaduseelnõu, mis reformierakondlaste väitel on täiuslik? Ega ometigi selle tühise sääse ja mõne koalitsiooni tükkinud sotsiaaldemokraadi nurina tõttu?
Ja miks ta paneb pahaks, et ametiühingute juhid korralikku palka võtavad? Äkki selle pärast, et nemadki vaatavad ülespoole ja näevad, kuidas Toompeal veel suuremad juhid veel uhkemaid hüvesid naudivad?
Tundub, et tulevikus ei aja töötajaid ametiühingutesse mitte selle juhtide himu hüvede järele, nagu arvab Gräzin, vaid just seesama kavandatav töölepingu seadus.
Mõningate poliitikute viimase aja sõnavõtud on viinud vägisi mõtted sellele, et mõni unistab uuest orjaajast. Natuke lobi nina ette ja pisike onnike. Mida muud lihtsale inimesele vaja on? Sealjuures imestangi, miks sellesse seadusesse pole sisse kirjutatud totaalset streigikeeldu. Siis oleks ju täielik töörahu tagatud.
Loodan siiski, et Igor Gräzini põlatud pirinat ja nurinat kuulda võttes leitakse lõpuks kõiki rahuldav kuldne kesktee. Pole õige, et kui jäme ots on paarisaja ülbiku käes, siis tehakse ülejäänutele 1:0 ära. Elame ju ikkagi demokraatlikus riigis. Või ei ela?