Tunglaid ja teri on küllaga, tungalteri ei leia mitte ühtegi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mõni aasta tagasi sattus mulle Viljandi raamatukogus kätte kollasekaaneline luulekogu «Muuseas ja möödaminnes», mille autor Eerik Purje ei olnud mitte üks raas tuttav.

Võtsin raamatu lugeda ning sellest värsikerast hakkas hargnema midagi põnevat ja alliksaarelikku. Lugesin ja lugesin ega saanud lummusest lahti. Olin sattunud nagu riimirattale ega pääsenud enam valla.

Tundmata suurus

Loomulikult tundsin autori vastu huvi. Sain teada, et ta elab Torontos, kus mul on tuttavaid kultuuritegelasi.

Veelgi suurem üllatus tuli sealt, kust seda sugugi oodata ei osanud. Nimelt oli Viljandimaa luuleklubiga Valguseoks vahepeal liitunud Tiiu Jüriado interneti teel Eerik Purjega kirjavahetuses.

Peagi saatsid oma luuletusi talle lisaks Tiiu Jüriadole ka Reet Post ja Jüri Tamtik. Eerik Purje kirjutas neile arvustusi. Ja kui Kentauri kirjastuse vahendusel ilmus Eerik Purje kolmest kogust («Loojangueelsed laulud» 1994, «Jää truuks» 1997 ning «Muuseas ja möödaminnes» 2001) ning seni avaldamata värssidest Eda Mikkeri illustreeritud raamat «Tunglaid ja teri», leidsin selle ümbrispaberilt Tiiu Jüriado Eerikule pühendatud luuletuse.

Kogu «Tunglaid ja teri» on koostanud autor ise ja seadnud luuletused selles enam-vähem kronoloogilisse järjekorda. Karjateelt ja külavainult/ kuulsid hõbehelinaid, ütleb ta avapalas «Laulik».

Kogus on värsse lapsepõlvekodust ja sellest, mis saanud (autor on Eestis oma õdedel, kes seni elus, külas käinud, nii et võrdlusmaterjal on olemas): Ses majas on möödunu hõngu,/ sel majal, sel tarel on hing./ Ma olen taas pisike poisu/ ja täis on saanud üks ring.

Kodukandiga on seotud teisigi värsse.

Nooruses sõtta paisatud mehed ei saa läbi patriootilise luuleta, nii ka Purje. Seda laadi esindavad «Maarjamaale», «Noorusele», «Vananeva lennuväepoisi laul», «Vanad sõbrad» ja paljud teised. Osa seguneb neist mälestussalmidega («Kas mäletad?», «Sõduri surm»). Elu on nähtud ka läbi huumori- ja satiiriprisma («Perekonnalugu», «Teener»).

Keelevõlulised värsid

Siit lähebki rada Eerik Purje keelevõluliste värsside juurde, mida pean parimateks. Avavõti on ilmselt pikas teoses «Aita sõita sõnavaraaita» (Kõik reisid olid pikemad kui reied/ ja kurvad kirved seisid, silmad vees./ Muist löödi mättasse ja peeti peied,/ heas timmis oli pill ja pillimees). Nagu näha, ei ole need pelgalt pilalaulud. Nagu ei olnud Alliksaare uperpallitamisedki tihti muud kui kibe naer.

Kuidagi ei saa jätta nimetamata «Kuut armastuskirja», õieti sügavaid kummardusi meie kuulsatele naiskirjanikele: «Kas mäletad, mis kostus sääl» Marie Underile, «Sel teisel kaldal, kuhu oled randund» Betti Alverile, «Ma nukrat laulu ei ihka» Asta Willmannile, «Sa pole mu tütar» Ilona Laamanile, «Tule õuele, õrnuke õde» Doris Karevale ja «Armas laps, miks sa algasid laulu» Ave Alavainule.

Kui mitte muud, siis lugemissoovituse saab käesolevast kirjatükist ikka. Ja mida enamat tahtagi.

Elukäik

Eerik Purje on sündinud 14. veebruaril 1927 Tartumaal Kavastu vallas Kõnnu (praegu Vanaussaia) külas sepa pojana.

• Tulevane luuletaja ja muusik õppis aastatel 1935—1940 Koosa algkoolis ning 1943—1944 Tihemetsa metsatehnikumis, saades metsavahi kutse.
• 1944. aastal mobiliseeriti noormees Saksa sõjaväe abiteenistusse. Elas Saksamaal põgenikelaagris ja õppis Hanau eesti gümnaasiumis.
• 1949. aastal siirdus Austraaliasse, õppis töö kõrvalt muusikateooriat Melbourne’i konservatooriumis.
• 1957. aastal asus elama Kanadasse.
• Ta on juhatanud nii Austraalias kui Kanadas koore ning osalenud seltside ja endiste sõjameeste ühingute töös.

Allikas: Ülo Alo Võsar

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles