Aja hämarusse haihtunud suurt Ruukle talu meenutavad perenaine ja korsten

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korsten on ehitatud tsementi kasutamata, aga püsib.
Korsten on ehitatud tsementi kasutamata, aga püsib. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui «Sakalas» oli ilmunud foto keset lumevalgeid põlde seisvast korstnast, helistas selle maa peremees Aarne Toomsalu ja juhatas ajakirjaniku oma ema, peatselt 90-aastaseks saava naise jutule.


Aino Toomsalu sündis ja kasvas Abja vallas Ruukle talus, millel vanust mitusada aastat. Mõisnikult osteti see päriseks 1860. aastal, seega Eestis esimeste hulgas.

Talul oli 89 hektarit maad ning 1920. aastal, kui Aino Toomsalu sündis, peeti talus veerandsadat lehma ja kuut-seitset hobust. Olid ka lokomobiil ja kaks viljapeksumasinat. Teine neist oli majapidamisse saabunud noorperenaise kaasavarana.

Ruukle talu maade nüüdne omanik Aarne Toomsalu teab seda kõike oma ema jutu järgi — tema ise sündis 1951. aastal. Selleks ajaks oli Ruukle omanikele ja nende järglastele ajalooks saamas. Aarne Toomsalu vanemad töötasid siis juba Tõlla sovhoosis: ema raamatupidaja ja isa mehaanikuna.
Perenaine meenutab

Esimene küsimus sihvakale vanaprouale, kunagisele suure talu perenaisele, oli muidugi selle korstna kohta, mis praegu keset põldu uhkeldab.

«See asus õue alumises osas vastu teed. Korstna ümber oli suur küün, kus vilja masindati. Lokomotiivi suitsutoru jooksis korstnasse. Seal asus veel kaks maja, kus töölised elasid. Talu enda hooned, ka elamu, paiknesid sada meetrit eemal.»

Elamu palgid olnud nii head, et maja võeti viiekümnendail aastail koost lahti ja viidi Kamara sovhoosi, kus see pandi püsti keskusehoone tarbeks. Praeguseks on maja lagunenud.

Ruukle talu asukoht koos kõigi järelejäänud hoonete, kahe keldri, kõrgete puude, viljapuuaia ja kaevudega pühiti maa pealt aga kaheksakümnendail aastail maaparandustööde käigus.

«Minu vanaisa oli Enn Mõrd ja minu isa Henn Mõrd,» tuletas Aino Toomsalu kultuuriloost tuntud inimesi meelde. Nood olid rahvamehed, kes pidasid talutöö kõrval vaimuelust, sealhulgas teatritegemisest lugu. Ühe keldri peale ehitati selle tarbeks hoone, mida päris vanade inimeste mäletamist mööda nimetati seltsimajaks.

«Minu ema oli asutanud maanaiste seltsi ning seal käis agar tegevus: tuli põnevaid külalisi, keedeti, küpsetati ja löödi tantsu,» kõneles elu hakul selles kõiges kaasa löönud naine.

Aga veel rohkem tahtis Aino Toomsalu kõnelda talu viljakatest põldudest, mille heaks oli sajandeid tööd tehtud.

Ruuklet taastada ei õnnestu

«Ma olen FIE Ruukle Talu,» ütles Aarne Toomsalu.

Ta sai kõik 89 hektarit maad tagasi, kuid talu see pole, sest seni pole Eesti riigi seadused veel talusid tunnustanud. Nende maaüksuste omanikud on füüsilisest isikust ettevõtjad.

«Mõtlesin küll talu taas üles ehitada ja kõik oma maatükid kokku viia, kuid sellest ei tulnud midagi välja,» sõnas praegune peremees. «Minu maavaldused paiknevad viiekümnel põllulapil.»

Kokku on tal 330 hektarit, ja ta harrastab seal mahepõllumajandust. Kevadel külvatakse taas Ruukle talu maadele, ka selle üksiku kortsna ümber vilja.


Valitud peatükke Aino Toomsalu mälestustevihikust

Aino Toomsalu pani mõni aasta tagasi oma mälestused kirja kaustikusse, mis kannab pealkirja «Möödunud ajad». Käekiri on ilus ja tekst sorav, nii nagu ühelt endisaegse gümnaasiumi haridusega naiselt oodata võib.

1
Abja mõisast põgenes orjapaar, kes rajas endale eluaseme sügavas laanes, kus olid mägi, jõgi ja allikas. Nad juurisid metsa, tegid alet ja kaevasid maad, et endile toitu kasvatada. Mõne aja pärst leidsid neid maamõõtjad ja mõisnike jahisalk. Mõisnik neid ära ei ajanud, vaid laskis edasi tegutseda. Neid kutsuti tõõtsideks.

Aastasadade jooksul tekkisid sinna ränkraske tööga rajatud talud. Neid kutsuti Tõõtsimõisa taludeks. Nõnda kujunes Abja valla põhjapoolses osas vastu Pärnumaa piiri Peraküla. Abja—Kilingi-Nõmme teest Kanaküla suunas on sinna umbes 12 kilomeetrit.

2
Mina sündisin Abja Peraküla Ruukle talus 6. märtsil 1920.

Minu vanaema oli toodud Ruuklele tõõtside talust ja vanaisa esivanemad olevat olnud liivlased. Vanaema oli minu sündimise ajaks surnud, kuid vanaisast on helged mälestused.

Kõndisime kahekesi väljas, minul ohakate torkimise raud ja vanaisal vikat. Hävitasime teepeenardelt ja kraavikallastelt umbrohu, sest talus pidi kõik ilus olema. Vanaisa võttis õhtul õue- ja koplivärava lahti ning hõikas: suksu-suksu. See oli ilus pilt, kui hobused tulid traavides talli juurde. Pühapäeval tuli neid koplist kuus või seitse.

Meil oli põllu ääres turbasoo, millel oli laiust poolteist ja pikkust kolm kilomeetrit. Kaevasime vanaisaga sooserva peenra, viisime sõnnikut peale ja istutasime sinna murakad. Tore oli seda peenart vaadata nii õitsemise ajal kui marjadega. Need kasvasid suureks, olid suuremad kui soos.

Vana lauda asemelt vedasime vanaisaga sooäärsele põllule krohvipuru. Mul oli väike labidas ja vanaisal suur. Pildusime krohvipuru vankrisse ja sealt maha põllule. Aastaid hiljem kasvas selles paigas kõrge jämeda kõrrega vili, mis ei lamandunud.

Vanaisa näitas mulle looduse ilu. Tore oli rukki õitsemist vaadata: õietolmupilv vajus põllult metsa. Ilusad olid hommikud, kui udu tõusis. Orus õitsesid toomingad ja orunõlvad olid ülastest valged, nagu valge vaip kattis maad. Aias õitsesid õunapuud, murel ja kirsid.

Kasvatati lina, sellest saadi head raha. Abja mõisnik oli kord vanaisalt raha laenanud. Kui seda tagasi tõi, olid tal kaasas olnud õunapuuistikud. Nendelt sai mesimagusaid õunu.

Suvel oli meie viljapõlde hea vaadata: kõik ohakad olid välja torgitud. Üks põld hoiti kesana. Sinna veeti juunis sõnnik ja augustis külvati rukis, millele kevadel külvati ristikuseeme. Paar-kolm aastat oli ristikhein, siis künti sügisel varakult üles. Kevadel külvati sinna vili ning järgmisel aastal pandi kartul, seejärel juurvili ja jälle vili. Suvinisu külvati järgmisel aastal kartulipõllule.

Kord vastu sügist olin orus karjas. Kaks meest sõitsid teel ja üks ütles teisele: nii palju rõuke ei saa ühel põllul olla, siia on vilja juurde veetud. Mina mõtlesin, et küll on rumal onu, kes see vilja ühelt põllult teisele veab. Meil pandi põllule palju sõnnikut ja vili kasvas ilus.

Heinategu oli hea puhas töö. Heinamaale toodi õhtuooteks võileiba ja kama ning  laupäeva õhtupoolikul sooja sepikut, millel oli või vahel ära sulanud. Küll oli maitsev. Õhtul vedasin heinasaod väikse musta hobusega küüni juurde. Org oli suveõhtul ilus.

Kui heinaajal hakkas vihma sadama, läksime turbarappa tööle. Mehed kaevasid turbapätsid välja ja naised ladusid neid auna kuivama. Kui kolmnurkne hunnik oli tahenenud, ladusime pätsid riiulitele kuivama ja sealt juba viisime suure turbakastiga koju. Kodus purustati need turbahundiga, mis töötas aurukatla jõul. Lehmadele pandi alla purustatud turvas ja selle peale rukkipõhk. Asemed olid lüpsi ajal kuivad ja puhtad.

Talus tõusti kell neli, sest 25 lehma lüpsmine võttis aega. Piim jahutati külmas kaevuvees ning kunagi polnud ütlemist, et piim on halb. Kell pool kaheksa hakati meiereis piima vastu võtma, sinna oli kolm kilomeetrit. Või läks Inglismaale, lõss anti tagasi loomasöödaks.

Kadri- ja mardipäeva paiku kaevati kraave ja torutati maid. Minu ülesanne oli kevadel kõik toruotsad üle vaadata, et need poleks ummistunud — vesi pidi voolama. Kui koolist lahti sain, oli tööks kohe sõnnikuvedu. Isa õpetas, et pane sõnnik maha nii, et 25 koormat tuleks vakamaale. Kiskusin sõnnikut konksuga väikestesse hunnikutesse, naised laotasid selle laiali ja isa kündis selle kohe sisse. Kündma hakkas ta põllu keskelt ning sõnnikuvedu käis ümber küntud maa.

Mu järgmine töö oli ohakate torkimine viljast ja juurvilja rohimine.
Võidupühal süüdati jaanituli. Kaitseliidu mees tuli orust, tõrvik käes, ilusa valge hobusega traavi sõites. Meie talu asus nelja teeharu peal ning meie väravasse hobustekoplisse tuli süüdatigi. Nii süüdati võidutuli igas külas.

3
1940. aastal tulid venelased ja kommunistlik kord. Õppisin siis Kehtna kõrgemas kodumajanduskoolis. Algas maajagamine: talule jäeti 30 hektarit. Meie peaaegu 60 hektarit anti sulastele-uusmaasaajatele. Nad said talust tasuta loomad ja vajaliku inventari, seemnevilja ja kartulid, neile eraldati eluruumid ja loomadele laudad.

1941. aastal saadeti suurte talude omanikud Siberisse, tapeti või küüditati juhtivad ametnikud, politsei teenistuses olnud inimesed ja need, kelle peale kaevati, et nad pole ustavad kommunistlikule korrale. Aeg-ajalt viidi kodudest, enamasti öösiti, inimesi, peamiselt mehi.

Tulid sakslased ja maa anti tagasi ning tulid ka igasugused kohustused. Normi katteks tuli odavalt müüa loomi ja vilja. Mul kästi novembrikuus viia siga Pärnusse. Minna oli 60 kilomeetrit — oli ikka külm küll.

Oli ka metsalõikamise kohustus, puid tuli raudteejaama vedada. Isal oli küll norm täis, aga ta ütles, et viib ühe koorma palke veel ja toob kviitungi ära. Ta läks ja sai suurel maanteel surma: purjus sakslaste viinaveoauto sõitis palgikoormale otsa. Mäletan, isa vaatas kodunt lahkudes aida otsa juures tükk aega kodu poole tagasi.

Ülikooli vastuvõtt algas sõja tõttu poolest aastast. Sain sisse kolmandana. Tahtsin väga õppida, kuid ma ei saanud ema tallu üksi jätta. Mu õde tahtis ka õppida.

Asusin isa asemele. Talviseid töid ma oskasin. Need olid heina- ja põhuvedu küünidest lauda juurde, puulõikus ja -vedu, seemnevilja sorteerimine ja puhtimine ning veskilkäik. Oskasin ka masinatega põllul töötada, aga kündnud oli ikka isa; ta tegi seda tööd väga hoolikalt. Küsisin emalt, kuidas adra nuga peab hoidma. Tema ka ei teadnud. No hakkasin siis katsetama ja läks päris kenasti.

Venelane oli lahkumisel kõik hobused ära võtnud. Pidime uue ostma, saime ilusa raudja mära.

Rukkilõikuse ajal hakkas masin streikima. Rõika talu peremees kuulis mu häda ja ütles, et õli on otsa saanud. Ma ei tahtnud ilusa ilmaga Mõisakülla sõita, mõtlesin, et panen rasva rehade platvormile. Leidsin sahvrist rasvakausi, mis oli veel soe, aga õnnetuseks oli see lambarasv. See hangus ja rehad liikusid vaevaliselt. No jooksin siis uue rasva järele.

Sügisel anti metsanorm, mets asus aga kaugel. Metsalõikajad panid õhtul oksad põlema ja see oli kui jaanituli lumiste puude vahel. Õhtul oli vaja veel lehmad lüpsta ja hobused sööta. Aga noor inimene jaksab.

4
Tulid jälle venelased ja jagati maa, alles jäi 30 hektarit ja tööd oli sellega muidugi vähem. 1948. aasta kevadel hakati külas kolhoosi tegema. Sinna võeti kõik loomad peale ühe lehma, hooned ja üldse kogu vara. Mulle öeldi, et võid kolhoosi liikmeks astuda, kuid ema me ei võta, vanu inimesi pole vaja.

Kanamunade kokkuostja soovitas mulle Abja kolhoosi raamatupidaja kohta. Kõik juhendid ja blanketid olid venekeelsed. Esimees oli seal Venemaa eestlane, kes ei osanud õieti lugedagi, kirjutamisest rääkimata.

Kolisin koos emaga Abja alevisse ühetoalisse korterisse. Kaasa võtsime magamisasemed, laua, kapi ja toolid — rohkem sinna ei mahtunud. Kõik muu jäi Ruukle tallu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles