Mare Osi orasroheliste kaantega luulekogu «Maale toetub jalg» on sel aastal Viljandis avaldatud raamatutest enim tähelepanu pälvinud.
Luule, mis ulatub kodust ja armastusest maailmavaluni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodumurdes kirjutatud värsside eest sai ta tänavu ka ühe Paistu valla Minni Nurme ja Salme Ekbaumi auks välja antud koduluulepreemia.
Siinjuures on huvitav, et Minni Nurme, Salme Ekbaum ja Mare Osi on ühe ja sama, Jakobsoni-nimelise kooli kasvandikud. Samast koolist on välja lennanud ka kunstnik Monika Järvekülg, kelle kujundatud kaas ja illustratsioonid on sisulähedased ja meeleolu toetavad.
Kirjakeel ja murre koos
Mare Osi 15 aastat tagasi ilmunud esikkogu «Elu on kingitus» on kokku pandud kirjakeelsetest ja murdelistest luuletustest. Ka «Maale toetub jalg» järgib sama joont: esimene osa «Kusagil on valged liivad» on kirjakeelne ja teine osa «Kik ei ole ärä märgit» mulgimurdeline.
Osi luule on lihtne, kuid vormikindel. Riimiliste, kindlas rütmis kirja pandud luuletuste kõrval on vabavärsse vähe. Nõnda ei kuulu ta moodsate autorite hulka. Ometi ei jäta teemad, mis ulatuvad kodust ja armastusest kogu maailma valudeni, kedagi külmaks. Pealegi ütleb ta, et egaüits om oman ajan/ omamuudu vajalik.
Oma kreedo esitab poetess avapalas «Muutus»: Ma ei taha olla tuulest viidu,/ kindlam on, kui maale toetub jalg. Ja otsekui sellesama tunnetuse kinnituseks lisab ta: Kusagil on teine elu,/ vaevata ja valuta./ Kusagil käib naer ja melu…/ Sinna meid ei paluta.
Pühendatud kodule
Nagu juba öeldud, on Mare Osi oma luuletused enamasti kodule pühendanud. Tema andelaadile vastavad kõige rohkem koduses Tarvastu murrakus kirjutatud värsid.
Elu on nagu rong, milles akendest lendave müüdä/ talu ja võpsiku.
Ajal, mil paljude elus särtsuvad vaid elektri- ja mikrolaineahjud, ütleb luuletaja: Mia ulgu salun ja saaren,/ korja jumalaande,/ saatjess mõtsade kohin,/ saatjess tuule- ja linnulaul.
Mälestus järgneb teisele, arutlus arutlusele.
Lugejal on hea olla kaasteeline, mõtete edasiarendaja, sest autor võtaks ta nagu käekõrvale. Ärä pallald päevä püünä/ egä tähti taevalael./ Valgustki võip anda küünäl,/ lämit sõbra ella käe.