Kuhu panna peeglikillud?

NIISIIS SAAB varsti kõigile kohustuslikuks see, mida meie pere on omal algatusel teinud ammu. Nimelt prügi sortimine.

Elame eramajas ning toidujäätmed ja muu looduslikult kõdunev kraam läheb meil juba aastakümneid komposti ning metallkraam metalli kokkuostu. Kõige raskem on kogu aeg olnud selliste materjalidega nagu plast, vanapaber ja klaas, mida seni kusagile ära anda polnud ning mis seetõttu sageli ikka lõpuks ühte konteinerisse kokku pilluti.

Kuigi praegu kehtivas seaduses on kirjas, et igal inimesel on õigus kõik saadud pakendid (need moodustavad tänapäeval sorditud jäätmete põhiosa) tasuta ära anda, pole selge, kus ja millise süsteemi alusel paiknevad nende kogumiseks mõeldud konteinerid. Pole teada, kas neid paigaldavad jäätmete kogumisega tegelevad firmad omatahtsi või on linnavalitsus selleks mingi skeemi koostanud.

Sel teemal on küll aeg-ajalt ajakirjanduses juttu olnud, kuid üheselt mõistetav info pole ilmselt elanikeni jõudnud.

PAISTAB, ET loogikast on praegune olukord kaugel. Näiteks on Uueveski kaupluse juurde pandud tervelt kolm plasti kogumise konteinerit (mis on iseenesest väga hea!), samas kui seal pole mitte ühtegi kasti muuks otstarbeks. Paalalinna Maksimarketi taga on olukord vastupidine.

Seepärast peabki inimene, kes oma sorditud jäätmetest lahti tahab saada, mööda linna ringi sõitma ja spetsiaalseid konteinereid otsima. See pole ju normaalne! Ja mida peavad tegema need majaomanikud, kel pole niisuguseks tuuritamiseks sõiduvahendit omast käest võtta?

Pakendeid koguvad firmad soovitavad meil tekkivad jäätmed kohe liigiti jagada ja eks see olegi põhimõtteliselt õige, kuid hämmastama paneb nende soov saada lõpptulemus kätte ise vaeva nägemata.

Teisisõnu peaks iga inimene muutuma justkui materjalitehnoloogiks ning teadma, miks jogurtitopsid ja võikarbid sobivad plasti konteinerisse, aga plastmassist mänguasjad mitte. Või miks nii värvitud kui värvilised siirupi- ja õlipudelid passivad klaasi kogumise konteinerisse, kuid peeglikillud ja elektripirnid mitte.

KLAASIJÄÄTMETEGA seoses on mul veel üks küsimus: kes küll mõtles välja, et inimestel muid klaasijäätmeid peale pudelite ja purkide tekkida ei saa või ei tohi? Aga kuhu panna aknaklaas? Aken läheb ju katki ikka kodus, mitte klaasitöökojas. Kuhu inimene raami seest välja kougitud tükkidega minema peab, kui ajalehes otsesõnu teatatakse, et klaasi kogumise konteinerid pole mõeldud aknaklaasile?

Tõele au andes on klaasi kogumiseks konstrueeritud konteinerite avaused ka nii tillukesed, et miski muu peale pudelite sealt sisse ei mahu. Ega keegi ometi arva, et elanikud hakkavad heast peast prügikasti kõrval oma aknaklaasi tükke veel väiksemaks peksma?

JAH, MUIDUGI, tänapäeva põhiline mure on plast, sest seda lisandub pakendiringlusse kogu aeg ning niisugusel määral, et inimesed pole suutelised selle kogusega enam toime tulema. Väga suur osa väiksemaid kaupu (kui me ei räägi just suuremahulistest ehitustoodetest) on pakendatud nii, et see moodustab pakendi ruumalast suhteliselt väikese osa. Nii on inimesed sageli pärast kauba kojutoomist selle pakendist lahtisaamisega tõsises hädas.

Ahiküttega majas elavad inimesed võivad enamiku papist pakendid tükkideks rebida ning koos küttepuudega ära põletada. Aga mida teha pakendites ohtralt leiduva vahtplastiga? Ja mida peavad tegema need, kelle korter või maja on keskküttega?

Samuti ei saa ega tohi nigela tõmbega kodustes ahjudes põletada pakkekilet. Seda aga lisandub kaubaringlusesse suurtes kogustes.

Märga pappi ja määrdunud kilet (just sellisena need pakenditest tihti tulevad) konteinerisse toppida ei tohi. Kas neid tuleb siis eelnevalt kuivatada ja puhastada?

SIIT KA KÜSIMUS: kas keegi on ikka tõsiselt ja piisavas ulatuses tegelnud peale pudelite ja purkide ka teiste tagastatavate pakendite äraandmise probleemidega? Võib-olla on tootjatel kasulikum maksta ära pakendi korduvkasutuse kohustuse täitmata jätmise eest määratav trahv ning lasta rahus vana viisi edasi, kuni me ühel heal päeval papi- ja kilehunnikutesse upume?

Ja kuhu siis lõpuks lähevad need reklaamides kõrgelt kiidetud always’id ja pampers’id? Pärast kasutamist ei paista need kellelegi korda minevat, ehkki teada on, et looduses lagunevad need üliaeglaselt.

TOLLEL PAKENDIJAMAL on veel üks ootamatu tahk, mille seost sellega esmapilgul ehk ei tajutagi. See puudutab tervishoiuseadusi ning hügieenikuid ja tervishoiuametnikke.

Küllap vanemad inimesed mäletavad veel aega, mil paljusid toidukaupu, näiteks piimasaadusi ja kuivaineid, võis poest osta kodust kaasa võetud taarasse, ilma et keegi oleks seetõttu toidumürgitusse surnud. Nüüd on enamiku toidukaupade pakendamata (loe: kiletamata) käitlemine poodides kui mitte päris kuritegu, siis vähemalt väärtegu.

Minagi ei kuulu just idamaiste turu- ja hügieenitavade austajate hulka, kuid kujutan ette, kuidas tõsimeelsed tervisekaitsjad tagajalgadele tõuseksid, kui me püüaksime tänapäeval poodides kliendi taara kasutamist taaskehtestada.

Samas mõelgem, kas see oleks ikka tagasiminek (ka hügieenis), kui me praegu upume plastikuhilatesse, mille küljes leiduvad toidujäägid või muu orgaaniline ollus on ideaalne kasvulava bakteritele.

AGA TULGEM tagasi pakendite kogumise ja taaskasutamise juurde. Peale plasti, paberi ja klaasi on veel üks liik jäätmeid, mille kogumisele ja taaskasutamisele ei näi keegi mõtlevat. See on riidekaup. Elanikkonna tasapisi paraneva materiaalse kindlustatuse ja reklaamimeedia tagant õhutatava ostuhulluse taustal on jäänud muude probleemide varju lihtne küsimus: mida teha nende rõivastega, mis on oma aja ära elanud või mis varsti pärast poe uksest välja astumist enam ei meeldi, mis sest et kaupluses tundusid need kõige ihaldusväärsematena maailmas?

Paljudes Euroopa riikides, teiste hulgas meie põhjanaabrite juures, seisavad juba aastakümneid muude sorditud jäätmete kogumiskonteinerite kõrval täiesti võrdväärsena Punase Risti omad ning kõik inimesed on juba harjunud sellega, et on olemas koht, kuhu viia oma uued või siis terved ja pestud rõivaesemed, et ülemaailmne abiorganisatsioon saaks neid tasuta jagada piirkondades, kus inimestel ei lähe veel nii hästi nagu arenenud põhjalas või mujal lääneriikides.

Kas ei oleks meilgi aeg käivitada kaltsukaupluste kõrval ja pikemas perspektiivis isegi nende asemel säärane rõivaesemete tasuta äraandmise süsteem? Täiendusena sellele hakataks jäätmena koguma näiteks räbalaid ja muud oma senise otstarbe minetanud tekstiili naftasaaduste imamiseks mõeldud absorbentide tootmiseks.

Võib-olla ei peakski me kilega toimetulemise järel uppuma kantud rõivaste hunnikutesse, kui meil jätkuks taipu lahendada probleeme juba enne nende tekkimist.

JÄÄTMEPROBLEEM on sedavõrd mitmetahuline ja kõikehõlmav, et sellest on lootusetu anda ülevaadet lühikeses ajaleheartiklis. Küll aga peaksime selle kallale asudes alati meeles pidama, et jäätmeid kui niisuguseid pole looduslikus ringkäigus olemas. On üksnes pidevas energeetilises ja kvalitatiivses muundumises olevad ained ning keemilised elemendid.

Jäätmete tekkimine ei ole seepärast mitte niivõrd meie eluviisi, kuivõrd meie individuaalsete ja kollektiivsete tõekspidamiste puudujääk. Püüdkem seda puudujääki jõudumööda kõrvaldada, sest elupaigana ei ole meil Maale paraku alternatiivi.