Kui ugalalased Panevežysesse jõudsid, oli «Balti teatrisügis» juba alanud. Tõsi, me ei plaaninudki olla kohal avamärguandeks. Lootsime sukelduda peomelusse sujuvalt ja saada tasapisi osa kõigest, mida üks teatrifestival pakkuda võib. Siis ei teadnud me veel, et seda pole just palju.
Kommentaar: Kuhu jäi festival?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Legendaarse teatrimehe Juozas Miltinise monument temanimelise Panevežyse teatri ees oli juba avatud. Lilled, mis mälestusmärgi jalamit ehtisid, ning foto- ja filmikaamerad, mis seda järgnevatelgi päevadel jäädvustasid, andsid tunnistust sellest, et kuju püstitamine oli sündmus.
Kui meie festivalilinna jõudsime, oli NO99 rahvas just oma eduka «GEP-i» etenduse lõpetanud ja ootas meid teatri lähedal pitsabaaris. See kohtumispaik tekitas meis pisut hämmastust. Järgmistel päevadel saime aru, et palju valikuvõimalusi mõnusaks äraolemiseks see linn ei pakugi (mis siis, et ta on elanike arvult suurem kui Tartu). Linn linnaks. Aga festival?
Kui teater on kutsutud rahvusvahelisele festivalile, ootab ta sellelt kindlasti enamat kui öömaja (see, et linna nime kandvat 12-korruselist esindushotelli ei köetud ning selle interjööri on viimati renoveeritud umbes aastal 1978, polnud mõistagi festivali korraldajate süü) ja ruumi, kus etendust anda.
Tõsi, viimasega Ugalal vedas. Kui NO-teater oli Miltinise-nimelises teatris murdnud piike kohaliku tehnilise personaliga, kes ei saanud ega tahtnudki aru saada, mida temalt oodatakse, siis Ugalal oli õnn mängida muusikateatris, mille personal oli vastutulelikkus ise.
Ehkki festivali pealikud ei olnud pidanud vajalikuks edastada neile infot, et soovime etenduse-eelsel õhtul teha täisproovi ja valgustuskunstnik vajab pärast seda oma tehnilise tööga valmissaamiseks veel tunde, tulid nad meie soovidele kõiges vastu. Tõeliste teatriinimestena olid nad valmis hea tulemuse nimel ette hoiatamata oma uneaega ohverdama ning kõik sai tehtud. Aga…
Kuhu jäi festival? Kuhu jäid võimalused saada kokku teiste Balti riikide teatritegijatega? Miks polnud teatripeoga iseenesestmõistetavalt kaasas käivat melu? Kus oli see hõng, mis näiteks Tartu draamafestivalidel alati linna kohal hõljub? Kuhu jäi elementaarnegi side festivali korraldajate ja kohale kutsutud teatrite vahel?
Meil oli tunne nagu külalisel, kes on pererahvale ootamatult kaela sadanud ja kellega too ei oska midagi peale hakata.
Saades kesklinna tänavatel ringiratast traavides ikka ja jälle kokku Eesti kriitikute ja teiste meie delegatsiooni liikmetega, saime aru, et otsime kõik siili udus.
Jääb saladuseks, kuidas sel avalikkuse eest saladuses hoitud üritusel (ei mingit reklaami linnapildis!) «Libahundi» etenduse ajaks saal peaaegu täis sai. Igal juhul oli publik kohal, hiirvaikne etenduse aegu ja tuliselt aplodeeriv pärast selle lõppu.
See, et tõusti püsti ja hüüti braavo, ei olevat kõnealusel festivalil üldse igapäevane olnud. Järelikult läks meie sõnadeta etendus eesti klassiku motiividel eri rahvustest vaatajaile korda.
Publikust ja muusikateatri inimestest jäi hinge siiras heameel. Aga ülejäänu kohale jäävadki küsimärgid. Käisime lihtsalt tavalisest kaugemal väljasõiduetendusel. Festivali me ei näinud.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, peaks «Balti teatrisügis» jõudma ülejärgmisel aastal ringiga Eestisse. Leedu kogemusest on nii mõndagi kõrva taha panna. Näiteks seda, kuidas üht teatripidu kindlasti korraldada ei tohiks.