Sakalamaa Vabadussõja mälestusmärgi saamislugu meenutab paljuski meie hilisemate mälestusmärkide lugusid: algab kõik tuliste vaidluste ja vahel ka veidrate sekeldustega, kuid hiljem võtavad inimesed objektid hästi vastu.
Vabadussõja mälestussamba keeruline saatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
81 aastat tagasi kajastas «Sakala» oma ülevaateartiklis paatosliku ja romantilise tooniga Viljandis aset leidnud suursündmust, Sakalamaa Vabadussõjas langenute mälestussamba avamist.
Oma mälestusmärk
Sündmus oli 1920. aastate Viljandi mastaabis tõepoolest suurejooneline: ajakirjanduse väitel kogunes Vabaduse platsi ümbrusesse avamistseremooniast osa saama üle 10 000 inimese. Lisaks sellele austasid tseremooniat oma kohaloleku ja pärjapanekuga nii tolleaegne riigivanem Jaan Teemant kui sõjaminister Jaan Soots, rääkimata kohalikust eliidist.
Pole mõtet spekuleerida selle üle, kas Viljandisse tõi rohkem rahvast kokku samal ajal korraldatud traditsiooniline põllumeeste seltsi näitus või Vabadussõja mälestusmärgi avamine — nendel mõlemal oli viljandlastele ja sakalalastele oma tähendus. Nad pigem täiendasid teineteist.
Viljandimaal hakati Vabadussõja mälestuse jäädvustamisega pihta üsna innukalt: juba 1920. aasta detsembris asutati Vabadussõjas langenute mälestamist korraldav Viljandi komitee. See pidi «Sakala» sõnade järgi «rahwa seas langenute mälestamise tarwidust selgitama ja raha koguma, et Tallinnas langenuile ülemaalist mälestusmärki püstitada».
Kui aga 1922. aastaks sai selgeks, et niisugust monumenti Tallinna ei tule, otsustati üleriigilise komitee edukalt töötanud Viljandi osakond likvideerida ning rajada hoopis oma organisatsioon ja oma mälestusmärk.
Pärast Vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestamise Sakalamaa komitee asutamist algas kohe tuline arutelu selle üle, kuidas langenuid mälestada. Ühed pooldasid üldkasuliku hoone, näiteks rahvamaja ehitamist. Teised jäid konservatiivsema ja traditsioonilisema variandi mälestussamba juurde.
Mingil nõrkushetkel, kui nähti, et raha monumendi täisprogrammi jaoks ei jätku, kaaluti isegi selle kulutamist maakonna Vabadussõjas langenute haudade korrastamisele. Lõpuks jäid monumendi pooldajad peale. Seda varianti toetas ka rahvas.
Tavaliselt korraldatakse säärastel juhtudel võistlus või kunstiline konkurss, millele esitatud tööde hulgast žürii paremad välja valib ning mille võitja saab tellimuse õiguse. Viljandi komitee otsustas aga kohe pöörduda tol ajal populaarse kujuri, vanameister Amandus Adamsoni poole. Eks siin mänginud kaasa ka võimalus võistluse arvelt raha kokku hoida.
Adamson sai kavandi kiiresti valmis ning komitee võttis selle vastu. Üsna pea selgus aga, et kuigi kavand sobib Viljandile ülihästi, ei suudeta selleks leida vajalikku kahte miljonit marka.
1925. aastal otsustati lõpuks siiski korraldada konkurss, et leida odavam variant. See kukkus aga põhimõtteliselt läbi, sest ükski pakutud töö ei rahuldanud žüriid ega komiteed. Seejärel pöörduti uuesti vanameistri poole palvega juba välja pakutud kavandit lihtsustada ja selle hind alla lasta. Lõpuks lepiti kokku 1,2 miljoni marga peale ning töö võis alata.
Ka monumendi asukoha suhtes polnud komitee liikmetel ühtset arvamust. Juba 1923. aasta oktoobrikuuks oli neid välja pakutud neli. Arutuse all olid Suurturg (Johan Laidoneri plats), Lastepark, maakirikuesine plats ja Kirsimägi. Hiljem lisandus võimalikke variante veelgi, teiste seas maagümnaasiumi park.
Komitee valis välja tolleaegse Suurturu. Saatus tahtis aga hoopis nii, et esialgu välja pakutud asukohtadest ei jäänud sõelale ükski. Õigupoolest polnud kuni viimase aja, 1926. aasta juunikuuni selge, kuhu samba paigutada võiks.
1925. aasta monumendikavandite võistluse ajal aset leidnud volikogu istungi vaidlustes pidasid August Maramaa, Kaarel Baarsi ja Gustav Seene pooldajad turgu kesklinnale olulisemaks. Nende tahtmine jäigi peale, kuid teist mõistlikku paika ei suudetud ka välja pakkuda.
6. juunil 1926 kirjutas Adamson Paldiskist, et monument saadetakse samal päeval Itaaliast välja, Viljandis polnud aga ikka veel kindlat otsust.
Suurürituste paik
Viimases hädas pöördusid komitee liikmed volikogu poole, et saada monumendi paigaldamiseks oma valdusse tulevase Eesti Panga Viljandi osakonna uue hoone esine väljak, mis oli varem olnud mõisa puuviljaaed. Paistab, et volikogu maadles oma maadlemised üsna kiiresti ja tahtis selle lohiseva asja kaelast ära saada. Ta andis nõusoleku 1926. aasta juuni lõpuks.
Sellest hoolimata ei saanud veel 15. juulilgi kindel olla, kas sammas tuleb ikka sellele kohale. Ajaleht «Oma Maa» võis küll raporteerida, et seni Klinke võõrastemajas logelnud töölistele näidati plats kätte. Kohal olnud linnavalitsuse esindaja tegi aga ikkagi ettepaneku samba püstitamine edasi lükata, kusjuures lausa paar aastat. Põhjus oli mõnes kasvavas puus, mis tulevasele ausambale ette jäid.
Tõenäoliselt said linnavalitsuse liikmed kohe aru, et asi muutuks liiga koomiliseks, ning otsustasid viimaks loa anda.
Mälestussammas osutus pärast suurejoonelist avamist ja sealse ümbruse korrastamist ligi 15 aastaks Viljandi keskpunktiks. Selle juures korraldati tähtpäevadel tseremooniaid, sinna toodi linna ja maakonda väisavaid külalisi. Sambast ja selle ilusast ümbrusest sai üks turistide ning fotograafide meelisobjekte juba vanemate sümbolite järve ja linnuse kõrval.
1930. aastate lõpul korraldas linnavalitsus Vabaduse platsi veel esinduslikumaks muutmiseks konkursi, mille võidutöö nägi muudatuste hulgas ette ka Vabadussõjas langenute mälestusmärgi nihutamist. Need plaanid jäid puhkenud Teise maailmasõja ja alanud okupatsioonide tõttu teostamata.
Monumendist jäid alles mõõk ja lapsekäsi
Pärast Vene okupatsiooni algust tabas kommunistide rünnak muu hulgas Vabadussõja sümboleid. Sakalamaa langenute mälestusmärki millegipärast esialgu ei puudutatud — kapten Anton Irvele pühendatud sammas purustati seevastu juba üsna varakult, 1940. aasta sügisel.
Sakalamaa langenute mälestusmärgi kallal näidati jõudu alles 1941. aasta 19. juuni ööhämaruses. Kohalike kommunistlike noorte ja julgeolekumeeste osalusel kisti kujude grupid aluselt köitega maha ning alus purustati lõhkelaengutega.
Saksa okupatsiooni aegse ajakirjanduse andmetel juhtisid aktsiooni endine loomatohter ja maakonna täitevkomitee esimees Vladimir Laante, naiskommunist Elfriede Piip ning kingsepast linna täitevkomitee esimees Mihkel Link. Kui siia liita hävituspataljoni komandöri Mihhail Pasternaki «vägitükk» — too käskis enne linnast põgenemist süüdata Eesti Panga hoone —, siis võib öelda, et Viljandi esindusväljak suudeti põhjalikult ära rikkuda.
Vabadussamba figuuride saatus on jäänud ebaselgeks. On teada, et esialgu tiriti need keskaegsesse vallikraavi ning hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, vedelesid need põlluseltsi territooriumil. Üks legend räägib, et kujude grupid viidi juba pärast teistkordset Nõukogude okupatsiooni algust Tallinna, kus need ümber sulatati. Millises ettevõttes, pole teada.
Nüüdseks on figuuridest säilinud teadaolevalt kaks fragmenti, mõõk ja lapsekäsi, mis on välja pandud Viljandi muuseumi püsinäitusel.
Taastamise mõte jäigi mõtteks
Ausamba lõhkumise järel on olnud kahel korral mõttes see taastada, kuid ajad ja asjaolud on olnud niisugused, et mõtteks on see jäänudki.
Vahetult pärast hävituspataljoni ja kommunistide põgenemist alustasid Viljandi tsiviilvõimud mälestusmärgi korrastamist. Võimaluste piires remonditi betoonosa ja muldkehale istutati kevadel uued lilled. Järgneva kolme aasta jooksul tähistati mälestusmärgi juures kõiki suuremat sorti aastapäevi nagu varemgi.
Kohe hakati rääkima ka skulptuurigruppide restaureerimisest, sest hävitustöös olid kujud lõhutud ning muist tükke oli puudu. Taastamistöödega siiski raske sõjaaja tõttu alustada ei jõutud.
Sakalamaa langenute mälestussamba taastamine tuli uuesti päevakorrale pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu 1990. aastatel. Sellest oli mitu korda juttu ajakirjanduses ning see võeti arutuse alla linnavolikogu istungitel. Kõneldi peamiselt mälestusmärgi taastamisest endisel kujul ning uue vabadussamba loomisest.
Suureks küsimärgiks sai mälestusmärgile koha leidmine. Selles suhtes oldi tagasi 1926. aasta juunikuus, ainult selle vahega, et Adamsoni pronkskujud ei koputanud kannatamatult linnaväravale. Olukord oli kardinaalselt teistsugune ka seetõttu, et mälestusmärgi kohale olid endised lõhkujad endale pesa pununud: 1981. aastast seisis siin EKP Viljandi rajoonikomitee hoone.
Lahenduse leidmiseks moodustati 1995. aasta maikuus Vabadussõja monumendi taastamise korraldamise komisjon, kelle töö tulemusena selgus, et vana monumendi taastamisest ei tule midagi välja. Tundub, et otsustavaks sai arhitektuuri- ja kunstispetsialistide eitav seisukoht. Vana monumenti peeti alaväärtuslikuks ja juba püstitamise ajal ebaõnnestunuks ning 1995. aastaks arhitektuuriliselt moondunud kohta ka ebasobivaks. Aseaineks pakuti haljastusprojekti.
Komisjon otsustas lõpuks teha linnavolikogule ettepaneku jäädvustada Vabadussamba asukoht mälestusplaadiga. See leidis toetust ning 1996. aasta 24. veebruaril avati endise parteimaja seinal endise mälestussamba bareljeef, mille kujundaja on Malle London ja autor Peeter Leinbock.
AVAMINE
«Külm ja pime sügisöö. Lugematud tähed säravad taewas, kuid maale walgust ega sooja nad ei saada. Kas saab homme ilus ilm, nii küsisid tuhanded Sakalamaa tütred ja pojad, kui nad laupäewa õhtul saunas nädala higi ja musta maha olid pesnud ja läbi külma õhu leilist õhendawatel palgetel koju, wäsimusest wälja puhkama tõttasid, et pühapäewal minna linna suurele pidupäewale — mälestussamba awamisele ja näitusele. /.../ Kella 9 paiku olid kõik Wiljandisse toowad teed kui woolav jõgi. Hobune hobuses ja inimene inimeses kinni. Tänawad kihasid rahwamurrust, hoowid hobuseid täis.»
Allikas: 1926. aasta 21. septembri «Sakala»