Vello Lattik inimesena kaugeneb meist päev-päevalt ja keegi ei oskagi öelda, kuhu just. Teispoolsusesse, teise dimensiooni? Ei tea. Kindlasti aga mälestustesse.
Kirjanik jääb elama oma raamatutes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Lattik jääb oma raamatutesse nagu teisedki kirjanikud, kes tänavu meie keskelt on lahkunud: Lilli Promet, Debora Vaarandi, Silvia Rannamaa, Einar Sanden, Ilmar Talve, Svetlan Semenenko, Aigar Vahemetsa, Jaan Toomla, Rita Tasa, Amanda Feigenbaum, Juhan Saar… See on ehmatavalt pikk nimerida.
Vello Lattik polnud usklik, kuid Piiblit ta tundis. Ta polnud lausa ateist, kuid Lenini teoseid uuris, leides sealt muu hulgas, kuidas suur juht lohutas oma seltsimehi: Tartu rahu pärast ei maksa muretseda, küll me Eesti tagasi saame.
Minu mälestused Vello Lattikust algavad ajast, mil ta asus pärast juristina Tartu ülikooli lõpetamist Viljandis oma esimesele töökohale. Biograafia järgi oli see aastal 1961. Kuid ta oli siin juba 1960. aastal, ilmselt praktikal, sest jõulude ajal pani ta raekoja saalis paari minu õe ja õemehe.
Saatuse tahtel istusime surmateate saamise järel sellessamas saalis — arutati lihtrahva kino lammutamist. Aate-Heli Õun näitas oma kuldsõrmuse peale: selle oli talle siin ulatanud tulevane kirjanik.
Vello Lattik pidas raamatute kirjutamise kõrval pärast esimest töökohta veel kümneid ameteid, kogudes nõnda materjali romaanidele ja publidele — nii nimetas ta oma tõsielulugusid, mida ametlikult kutsutakse publitsistikaks.
Tänavu jõudis ta debüteerida luuletajana Siim Kärneri koostatud haikukogus «Kõik on kusagil…» ning saata lugejatele oma viimase lühiromaani «Kasakas ja neitsi». Kas tal veel midagi valmimas oli, sellest räägivad need, kes teavad.
Vello Lattik tuli Viljandisse vaimulinnast Tartust. Kuigi üsna pea sattus ta siin aja hammasrataste vahele, ei pöördunud ta sünnilinna tagasi. Ülejõel asuvasse emakodusse, kus ta oli kasvanud pärastsõjaaegsetes vaestes oludes, oli tal võimalik alati lohutust saama minna.
Lattik hakkas põlatute, ahistatute, alandatute ja vaeste eestkostjaks ning eeskõnelejaks. Ta astus piltlikult öeldes võitlusse. Tõe ja õiguse eest nagu Tammsaare. Ning Tammsaare preemia ta ka sai. Rahvas — ja mitte ainult lihtrahvas — luges ahnelt tema raamatuid ning pöördus tema poole, kui oli tarvis saada head nõuannet.
Õpitud juristiametit sai Vello Lattik ametlikult pidada põgusalt, samas lasksid paljud tal endale õiguskeelt ja keerulisi seaduseparagrahve lahti seletada.
Juba koolipoisina oli Vello Lattik teinud kaastööd ajalehtedele ja ta jätkas seda Viljandis elades kuni viimase ajani. Tal õnnestus maitsta ka kutselise ajakirjaniku leiba ning kirjutas ta tuhandel vajalikul teemal. Tema teatriretsensioonid tekitasid paksu pahandust. Peatoimetaja kutsuti isegi teatriühingusse aru andma.
Viljandi lehes oli nagu toonasel Tartu «Edasilgi» esiküljerubriik «Teiega vestleb». Kord ilmus seal Vello Lattiku lugu, loomulikult koos fotoga. Ja siis lõhkes pomm. Peatoimetaja Koidula Vilpart sai oma seltsimeestelt, mõnel neist on elujõudu veel käesolevat kirjatükkigi lugeda, laussõimu osaliseks: kuidas ta söandab avaldada Jaan Lattiku sugulase lugusid, pealegi esiküljel ja pildiga!
Tänapäeva lugejale tuleb vist selgitada, et kunagine Viljandi kirikuõpetaja ja kirjamees Jaan Lattik oli emigreerunud Rootsi. Muidugi olid kaks kirjanikku omavahel sugulased, kuid Vello Lattik polnud kunagi kuulsustelt tuge otsinud ega teinud seda ka sugulaste puhul.
Koidula Vilpart ütles: «Mulle see Lattik ja tema kaastööd meeldivad ning avaldan neid just sel leheküljel, millisel tahan.» Põlualused nad Viljandis olid ja jäid selleks surmani.
Kui Vello Lattik küsis hiljuti linnavalitsuselt toetust oma uue raamatu trükkimiseks, vastati talle eitavalt, sest ta pole Viljandisse sisse kirjutatud. Ja seda ajal, kui sissekirjutust ei nõuta. Aga Viljandist Viiratsisse, sada meetrit linnast eemale mäe otsa, pidi ta kolima omal ajal seepärast, et noor perekond ei saanud siin korralikku eluaset.
Sada meetrit — see tähendab palju, mõistis öelda spordivaimu mees, kes omal ajal oli olnud kolmekordne Eesti meister korvpallis ja võimekas tantsija Helju Mikkeli ülikoolirühmas.
Nii nagu ajakirjanduslikud lood, ärritasid tšinovnikuid ka Vello Lattiku ilukirjanduslikud teosed. Ikka otsiti sealt prototüüpe ja ässitati leitud kujusid autori vastu. Tegelikult neid seal polnud. Olid kirjanduslikud kangelased või antikangelased, kes sündisid üsnagi omapärasel viisil.
Vello Lattikul oli väljalõigete kataloog, millest ta valis oma tegelastele välimuse, lisades ühelt elavalt ühe, teiselt teise iseloomujoone ning nõnda tekkisid üldistatud karakterid. Nii et pole mõtet näpuga näidata, et see on see ja too on too.
Nagu iga kirjaniku puhul, on juttudes muidugi kõige rohkem Lattikut ennast, sedagi niivõrd-kuivõrd, kõige rohkem ehk romaanis «Pastoraal mummulisest kleidist», mis nagu «Kuus head inimest» (romaanivõistluse kolmas!) on tõlgitud vene keelde.
Arvukad seksistseenid ei kuulu kaugeltki kirjanikule endale. Need, kes talle meelsasti oma lugusid jutustasid, on enam-vähem teada. Ja Sahhalini-raamatu «Kus sa oled, Larissa?» peategelast pole kunagi olnud, selle sai ta vene filmist «Julm romanss».
Oma parimaks teoseks pidas kirjanik romaani nuhkimisest ja nuhkidest, mille pealkiri «Orkester» on teravirooniline selle kohta, mida tegi kolme tähega tsunft.
Mängisime Velloga nende mängu omamoodi kaasa. Meie telefonidel olid pealtkuulajad. Kui käis tuttav klõksatus, ütles üks meist, et lindistamine algab. Lobisesime seosetut teksti, tehes vahepeal märkusi, et läksid koodist välja või et riigikukutajad ei maga.
Telefonikõned olid sel ajal ju tasuta. Kui oli tarvis tõesti saladust hoida, läksime sinna, kus ei olnud võimalik pealt kuulata: parki, surnuaeda või tänavale, mille ääres polnud maju.
Kord rääkisin Vellole, et avastasin Suure-Jaanis oma esivanemate matuseplatsi lähedalt Viljandi kirjamehe Albert Kivika ema haua. Jõululaupäeval põletasime siis ja veel mõni kord hiljemgi seal küünlaid täiesti avalikult, mitte nii areldi kui sugulased.
Igatahes KGB-d õrritada meile meeldis. Riigikukutajaid meist polnud, kuigi vabadusiha oli meis tugev. Kõik käis mängult ja maskeeritult. Maskeeritud tegevust kandis endas ka «Orkester». Olgu see lugejale teadmiseks.
Mul pole mõtteski ümber jutustada Vello Lattiku loomingulist biograafiat. Seda teevad teised.
Viimasel ajal tuli temalt raamat raamatu järel. Olime Helgi Kaldmaga tema usaldusalused ja toimetajad: mina toimetasin publitsistlikke ja Helgi viimatisi ilukirjanduslikke teoseid. Kunagi ei jätnud ta mulle rääkimata nende riukalikke tagapõhju.
Püüdsin vahel olukordi mahendada ja soovitasin midagi välja jätta, kuid enamasti polnud ta sellega nõus. Küll aga lubas ta teha keelelisi parandusi. Vigu tal suurt polnudki — oli ta ju niisama keeletundlik ning sel viisil nii olustikku kui karaktereid paindlikult tabav nagu Mati Unt. Ta oli sügavalt nördinud, et ükski kriitik polnud märganud tema teose «Mihklipäeval. Mihklikuul» rütmistatud teksti.
Kirjandusse tuli Vello Lattik romaani- ja publitsistikavõistluste kaudu. Lattiku nimega polnuks muud moodi võimalikki olnud.
Kõigepealt pandi tähele noorsooromaani «Suudlus lumme», kuid seda ei õnnestunud kaua aega kaante vahele saada. 1963. aastal ilmus see «Edasi» järjejutuna ja alles 1981. aastal koos «Babyloni tüdrukutega» kui diloogia.
Keelata polnud seal midagi, raamat oli kirjutatud lihtsalt avameelsemalt, kui aeg lubas. Ja komsomolituusad polnud lakitud ega poliitiliselt eeskuju väärivad.
Uuema aja esimese kriminaalromaani sai Vello Lattik avaldada kahasse ülikoolikaaslase Henn-Kaarel Hellatiga.
Publitsistikavõistlusel preemia saanud Viiratsi inimeste portreedele pandi raske käpp peale ning sellisena, nagu kirjutatud, ei ilmunud need kunagi. Vaid väike osa pääses parandatuna ajakirja «Looming».
Ta teadis küll, et kolhoosi- ja sovhoosikangelastest kirjutada pole soovitav, isegi nii võimsa rusikalöögiga kirjanikul nagu Egon Rannetil olid lüpsjad «Tugevate tee» teise osa ära keelanud. Aga tema proovis ikka ja natuke sai töö ka tasutud: preemia ja ajakirja honorar.
Kummaline lugu juhtus vabaks saanud Eestis.
Ma ei tea, kas idee teha teatmikutaoline raamat noortele sõduritele tuli Kaitseliidult või Vello Lattikult endalt, aga tegema ta seda hakkas. Kava oli värvikas ja mitmekülgne.
Jõudsime toimetamisel maketini, mida pidi tulema üle vaatama seenioride komisjon. Olin soovitanud Vellol mõne peatüki välja jätta, sest ei uskunud, et kombekad vanahärrad soostuvad kõige sellega, mis kirjas. Vello polnud nõus. Ütlesin, et jääme töötasust ilma. «Ei jää,» lausus autor, «meil on lepingud.»
Vanahärrasid ma ei näinudki, need pagesid pealinna tagasi. Raamatut edasi ei tehtud, kuid lepingud maksti kinni. Olin siis juba mitmendat aastat töötu ning mul oli seda raha väga vaja. Vello varustas mind veel paaril korral selliste tulusate lepingutega. Olen kuulnud, et niiviisi toetas ta teisigi.
Viljandis on alati elanud kirjarahvast, kuid nad pole kunagi olnud koondunud. Kui Osvald Tooming Viljandisse kolis, oli talle vastukarva, et kohalikud kirjanikud omavahel ei suhtle. Praegugi kuuluvad ühed Tartu ja teised Tallinna kirjarahva hulka. Pole kunagi olnud sellist ühist sõitu Viljandist Tallinna, nagu kirjeldab Teet Kallas romaanis «Jää hüvasti, mr. Shakespeare».
Vello Lattik tahtis meid kõiki ühendada ja kirjutas neljale literaadile, teiste seas mulle, soovituse kirjanike liitu astumiseks. Meid ei tuntud seal. Üks jagu keskealisi ei taha Vello Lattikutki enam ammu tunda, kuid nagu ma ühel kohtumisel aru sain, teavad Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja teised noored oma eelkäijat päris hästi.
Lugejatele jääb kirjanik oma raamatutesse ning perele toredatesse lastesse ja lastelastesse.
TEOSED
«Olla mees meeste seas» (1967), «Mättalt mättale» (1974), «Ühe lavastaja suvi» (1977), «Pastoraal mummulisest kleidist» (1978), «Kuus head inimest» (1979), «Üks pohlavars, üks maasikaleht ja keskele kadakaoksake» (1981), «Suudlus lumme», «Babyloni tüdrukud» (1981), «Mihklipäeval. Mihklikuul» (1983), «Valitud publitsistikat» (1985), «Siis kui öö on ja uinun’d on Pariis» (1988), «Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik» (1988), «Päise päeva ajal: kevad 1988» (1989), «Orkester. Isa, Neitsi, Paha vaim» (1989), «Lend Kanaari saartele» (1990), «Sirge säär sukas roosas» (1991), «Laul märast tumepunasest ja mustast täkust» (1995), «Miljardär Roosi rõõmud» (1997), «Kus on, kus on vangi kodu» (ilmus Soomes 1999), «Muhumaa kuumad naised» (1999), «Kass ja hiired jagavad urgu» (2000), «Kohtumiseni unistustes!» (2001), «Omakohus» (2002), «Siim, viska padruneid!» (2004), «Messias Järvamaalt» (2006), «Kasakas ja neitsi» (2007)
Allikas: Viljandi linnaraamatukogu