Viljandi kunstisaalil on hulk omapäraseid tavasid, teiste seas kunstiperekondade väljapanekud ja ühe kunstiharu esindajate ekspositsioonid.
1967. aastal lõpetanud kursuse kokkutulek kestab kuu aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks viimasel ajal välja kujunenud traditsioon on kunstikoolide lendude ühisesinemised.
Nüüd on kahe Anu, Anu Raua ja Anu Rank-Soansi eestvõttel Viljandisse kogunenud 1967. aastal riikliku kunstiinstituudi lõpetanud. Tegemist on terve peatükiga eesti kunsti ajaloos. Võib öelda, et isegi mitme peatükiga, sest esinemas on paljude loominguharude väljapaistvad isiksused.
Näituse avavad vaibad
Anu Raua «Mulgid» keerlevad kui oravad rattas. Vaip on pidevalt üleval ühes Viljandi linnavalitsuse saalis, seega nii mõnelegi juba tuttav. Uues keskkonnas on see aga kindlasti teisiti vaadeldav ja mõjuv: esivanemate hallide aegade hõng ja tänapäeva keerukad rütmid on omavahel põimunud ning loovad loitsuliku luulemaailma.
Tiina Veisseriku vanapunane segatehnikas vaip on kuldkumava ikooniga, mis nagu kõik religioosselt haarav, võtab su oma võimusesse ning jääb hinge kosutama.
Midagi taevalikku lisab vaipadele Aili Vindi õhuline ja samas mitmekihiline ulmamaastik «Pilved». Need, kes kunstnikku rohkem marinistina tunnevad ja harjunud teda just selles žanris imetlema, ei jää oma elamusest ilma, sest teises ruumis on ka tema sügavtundlik ja tujukas meri.
Kõrval vestleb Sirje Reitav vaatajaga mõistu looja imepisikesest (raha)taskust, otsekui kontrastiks Evi Rassi kuldsetele tassidele ning Eha-Pilvi Jõgi sinisillerdavale vaasile ja klaasmerikarpidele.
Maie Mikof-Liiviku kalad keras ja teised taiesed on näide sellest, kui sügavuti saab minna ka klaasikujundikeeles kõneldes.
Täiesti omalaadne on Urve Küttneri klaasraamistuses akt. Nagu tema käe alt tulnud seinakellgi, mis aeg-ajalt tunde lööb.
Teises ruumis on rõõm nii vanade tuttavatega kokku saada kui uusi avastada.
Peeter Mudisti maalide ja kujude päralt oli Viljandi kunstisaal paar aastat tagasi. Varasemast tuttava humoristliku skulptuuri kõrval mõjub tema hiigelmaal ehmatavjõuliselt. Kui maaliga aga kontakti saad, hoovab sellest õndsust ja hingerahu.
Ka Hillar Jaanuse tööde päralt on need ruumid olnud. Siis, kui ta veel meie keskel oli. Tema mitmekihilise kujundikeelega maalid tõi ühisnäitusele lesk Eeva-Aet Jänes, kelle loomingut siin samuti on eksponeeritud.
Jaanuse kolmest maalist «Kalur», «Vaikelu» ja «Küpsemine» on eriti sisendusjõuline viimane: videvikurohelises sumedas suveõhtus hingavas põllus on tasa-tasa kuulda viljade valmimist.
Kuigi Tõnis Vindi ja Mare Vindi loomingut pole selles saalis varem eksponeeritud, tulevad tuttavlikud ette nemadki oma ainuomaste kõrgetasemeliste lüüriliste graafiliste lehtedega. Marje Lobjakas pakub vaatamiseks pisitaieseid lühtritest ja vitraažidest, millest õhkub poeesiat.
Ehtne kuld sädeleb ehtsal hõbedal — nõnda võib öelda Kaie Partsi valgetele tekstiilidele paigutatud kaelaehete kohta.
Loojaisiksuste põnevad kontrastid
Et tegemist on väga erinevate loojaisiksustega, tuleb valmis olla kontrastideks.
Kulla ja karra kõrval köidab vaatajat emailitud nõude lihtsa iluga Siiri Nummert. Aastakümneid moekunstnikuna tuntud Krista Kajandu on pakkunud välja uhke musta kootud mantelkleidi.
Väike, kuid esinduslik on keraamikavalik. Henriette Nuusberg-Tugi värvimängulised kujundid ootavad vaatajalt lahtimõtestamist, naisekuju aga lihtsalt imetlemist. Anu Rank-Soans sätib jalgu sümboolselt nii ja teisiti. Ning mitte ainult jalgu.
Näituse kohal kõrgub Ellen Kolgi imeilusalt helendav naisakt. Skulptorist näitusekujundaja Jaak Soans koos Anu Rank-Soansiga on osanud selle osavalt keskpunkti paigutada. Samas on maalähedane Sarapuu-poisike, kellest on saanud praeguseks 35-aastane mees.
Tuletame meelde, et Ellen Kolk, kelle loomingu kohal lehvib kergelt romantiline oreool, on ebatraditsiooniliselt lennukalt kujutanud ka Lydia Koidulat. Kahjuks ei ole tal sügavamaid suhteid Viljandiga tekkinud. Ometi oleks temagi isikunäitus siin oodatud.
Kaudsed sidemed saab siiski kirja panna: ta on kujundanud Viljandist pärit raamatukunstniku ja sisearhitekti Maire Kangru hauakivi Tallinna Liiva kalmistul.
Jätkunäitus Heimtalis
Anu Raua, Anu Rank-Soansi, Regina Guli, Anu Kotli ja veel mõne nende lennukaaslase teoseid näeb ka Heimtali rahvamajas.
Ühe kursuse vilistlaskokkutulek on kestnud ligi kuu aega. Nende seltsis on võimalik viibida 12. septembrini.
Kui kokkutulnute nimed niisama silmade eest läbi lasta, ei oskakski neile ühist nimetajat 1967 oletada. Tubli lend. Ja mitte ainult selle näituse põhjal öeldes, vaid kogu nende neljakümneaastast tegevust meenutades. Igast lennust ei jää nii paljud sõelale.
NÄITUS
• Näitus «Meie jälg» Viljandi kunstisaalis ja Heimtali rahvamajas tähistab 40 aasta möödumist Anu Raua ning tema kursusekaaslaste kunstikõrgkooli lõpetamisest.
• Eksponeeritud on Tõnis Vint, Aili Vint, Peeter Mudist, Ellen Kolk, Anu Rank-Soans, Evi Rass, Henriette Nuusberg-Tugi, Maie Mikof-Liivik, Eha Jõgi, Mare Lobjakas, Mare Vint, Kaie Parts, Urve Küttner, Anu Raud, Regina Guli, Hillar Jaanus, Krista Kajandu, Anu Kotli, Tiina Veisserik ja Sirje Reitav.
• Näitus on avatud 12. septembrini.
Allikas: korraldajad