535 aastat kindlameelsust ja kohusetunnet tuleviku ees

KOLMAPÄEVAL avati Viljandi muuseumis näitus «Jaani kirik 535 ja 15».

Seda pühakoda on sõjapurustuste järel mitu korda taastatud. 40 aastaks sulgesid selle kommunistid. Esimene jutlus pärast seda peeti rahvast tulvil kirikus 1991. aasta jõululaupäeval. Kohal oli palju vanemaid inimesi, koguduse liikmeid, kes pisarsilmil tuletasid meelde viimaseid jutlusi enne pühakoja sulgemist.

Jaani kirik pühitseti taas 1992. aasta 27. detsembril ja selle kogudus on nüüdseks kasvanud rohkem kui tuhandeliikmeliseks. Seega on aeg vabaneda mõttest, et kirik on midagi muuseumi juurde kuuluvat, midagi, millel oli koht minevikus. Et see on paik, kuhu minnakse ekskursioonile.

Religioon on ühiskondliku elu korraldamise alus kõigis kõrgkultuurides. Olla kristlane tähendab kanda vastutust kristliku tsivilisatsiooni käekäigu eest. Nii on see olnud juba viimased 2000 aastat. Tänu sellele mõttelaadile eksisteeribki tänapäeva maailm.

SEISTES SILMITSI kõlbluse lagunemisega, oleme kohustatud otsima vastuseid küsimustele: miks läheb meil nii, nagu läheb, ja miks ei lähe paremini?

Minevikku tagasi vaadates näeme, et Lääne-Euroopa rahvad on samuti üle elanud raskeid aegu, kuid saavutanud edu tänu kristlikule elukorraldusele. Kui lääne liitlased pool sajandit tagasi sõjast võitjana väljusid, laius nende ümber purustatud Euroopa. Raskes olukorras sai otsustavaks kristlik meelelaad, mis vastandus Nõukogude Liidus valitsenud ateistlikule maailmavaatele.

Lääne kirik leidis endas jõudu rahvast tiivustada ning tulemuseks oli kristlikele parteidele tuginevate valitsuste sihikindel ülesehitustöö ja kogu ühiskonna korraldus kristlike põhimõtete alusel. Selline ülesehitustöö vältas aastakümneid. Nõukogude Liit seevastu on nüüdseks lagunenud, minevikku vajunud ja maakaardilt kadunud.

Eestis on lääne kirik seisnud kaheksa sajandit Euroopa kultuuri idavallil ning tänu kirikule on eestlased jäänud püsima kultuurrahvana. Nähkem saavutatu taga kindlameelseid kristlasi, meie kaasmaalasi.

KUI MÕELDA Euroopa igati kultuurisõbralikule ajale, mil rajati ja alustas tegutsemist frantsiskaanide klooster Viljandis, võime selles näha Itaalia kirikliku kõrgkultuuri mõjude jõudmist Eestisse.

Eeskätt seostame seda vaimulike raamatutega, mida Vatikanis juba trükiti, aga kaugemal asuvates kloostrites ikka veel käsitsi ümber kirjutati. Loomulikult kirjutati neid ümber ka Viljandis.

Selliseid kauneid raamatuid näeme muuseumides ja võime kahetsusega nentida, millised kultuuriväärtused on meil hävinenud sõdade ajal.

Mõeldes Viljandi Jaani kirikust, mõtlen ühtlasi tema minevikukannatustest ning tema koguduse kindlameelsusest ja kohusetundest tuleviku ees. Selle tõestuseks on alljärgnev lugu 535-aastase ajalooga Jaani kiriku ja tema koguduse saatusest Viljandis.

SENIAJANI SÄILINUD kirik sai alguse frantsiskaani kloostri rajamisest Viljandisse aastatel 1466—1472. Arheoloogiliste uurimiste ajal selgus, et kloostri- ja kirikuhoonele eelnes kas väike kirik või kabel, mille koori vundamendi kaarjas osa on nüüd renoveeritud ja näha kiriku altariruumi all krüptis.

Kloostri ehitamist alustati paavst Paulus II ajal. Paulus II oli kultuurisõbralik mees. Kui 1464. aastal oli Itaalias benediktlaste kloostris Subiakos asutatud esimene trükikoda, lasi ta 1467. aastal selle üle viia Vatikani raamatukokku.

Viljandi kloostri ehituse lõpetamine ja sisustamine jäi järgmise paavsti Sixtus IV valitsemisaega. Too sündis 1414. aastal, pärines vanast aadliperekonnast, astus noorena frantsiskaanide ordusse ning õppis Padua ja Bologna ülikoolis õigusteadust. Sixtus IV valiti aastal 1464 frantsiskaanide ordu kindraliks, kolm aastat hiljem kardinaliks ja nelja aasta pärast paavstiks.

Haritud mehena kirjutas ta traktaate kiriku õigusest ning võimuka mehena pööras palju tähelepanu riigi ja kiriku vahekorra korraldamisele ning frantsiskaanide ordu igakülgsele toetamisele. Ta kanoniseeris 1482. aastal frantsiskaanist keskaegse teoloogi Bonaven-tura.

Nagu paljudel renessansiaja paavstidel, oli temalgi teeneid kunstide ja arhitektuuri edendamisel Itaalias. Tema järgi on nimetatud tuntud kabel Vatikanis.

VAIELDAMATUKS kultuurisündmuseks oli ka Viljandi kloostri arhitektuurne lahendus ja hoone siseruumi kujundus kõigi oma kaunite altarite ja maalidega, mis on nüüdseks hävinenud.

Frantsiskaanide ordule oli omane ehitiste kindel kompositsioon, et saavutada ordu reeglites nõutud ülev lihtsus. Kirikuhoone kaunis arhitektuur on tänapäevani mälestis selle ajastu vaimsusest. Kiriku portaal on hävitatud, kuid seniajani on säilinud väike ehispiirde profiili osa vasakul pool seina allosas.

Kiriku kaitsvate müüride varju on põgenenud linnaelanikud tulekahjude ja venelaste rüüsteretkede ajal. Sõja ajal hoiti seal maist vara. Kiriku põranda alla mattis linn oma surnuid. Kirik oli neile kogu elukorralduse keskus.

Katoliiklikule renessansskultuurile, mis hakkas jõudma Põhja-Euroopasse, said saatuslikuks reformatsiooniga kaasnenud ning pööbli ahnusest tingitud kirikute rüüstamine, nõndanimetatud pilditormid ja kloostrite hävitamine.

VILJANDI KIRIKUTEST langesid rüüstamise alla turuplatsi ääres asunud püha Johannese ja püha Clara kirik. Klooster arvatavasti suutis ennast esialgu märatsevate saksa soost sellide vastu kaitsta. Kirikute rüüstajad ei olnud talupojad. Nemad säilitasid veel neli sajandit oma kalendris katoliku aja pühakute mälestust.

Frantsiskaani ordu rahumeelsele tegevusele tegi lõpu kohalike maaisandate ahnus. Mungad ajas 1560. aasta algul kloostrist minema usku vahetanud endine ordumeister ja Viljandi ordulinnuse komtuur Förstenberg. Võib oletada ja loota, et nood pääsesid koos kloostri arhiiviga Hispaaniasse või Itaaliasse frantsiskaani ordu keskusesse Assisi.

Võib-olla olid mungad juba varem käinud õigust nõudmas keiser Karl V juures. Tema võim Rooma keisrina ulatus Narva jõest Euroopas kuni Peruu läänerannikuni Ameerikas. Sellest ka Karl V ütlus, et tema impeeriumis ei looju päike mitte kunagi.

Viljandi linn hävis 1560. aasta suvel Vene-Liivi sõjas ja komtuur Förstenberg viidi vangina Moskvasse. Viljandit on sõdades nii rängalt lõhutud, et võib öelda: meie keskaegne vanalinn on säilinud ainult maa all. Sinna on kadunud ka kloostri varemed.

Ometi tasub ajaloost meenutada, et kolm Eestimaad rüüstanud Vene isevalitsejat, Ivan Hirmus, Peeter I ja Stalin, laastasid ning hävitasid ka oma riiki ja rahvast koledal kombel. Lisaks sellele tapsid või lasid nad hukata oma pojad ja neil ei jäänud meessoost järglasi, kes nende nime edasi kannaksid. See olgu hoiatuseks, et Jumal ei lase Maarjamaad karistamatult rüüstata.

Kuidas teadvustada Viljandi elanikele, et siin oli keskajal klooster? Loodame, et äsja avatud näitus aitab sellele kaasa.