Mu pere äratas mind ühel südaööl üles ning kutsus vaatama, kes meile külla oli tulnud. Unisena ei saanud ma kohe aru, milles asi. Poeg viis mind teise tuppa ning osutas pistikupesa poole, mis asub kolme meetri ja kümne sentimeetri kõrgusel. «Vaata, seal ta istub!»
KIRI: Nahkhiired südalinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nägin esmalt ainult suuri läikivaid silmi. Püha taevas, kes seal nüüd on, mõtlesin ma ehmunult. Kas äkki nahkhiir? Kuidas me ta toast välja meelitada saame?
Põrandahari peletas nahkhiire lendama. Tegemist oli päris suure olevusega. Kohe kõhedaks võttis. Lõpuks leidis hirmunud külaline avatud akna kaudu taas tee õue.
Eelmisel sügisel nägin, kuidas remondimehed meie hoovis oleva maja lagede vahelt terve pesakonna väikseid nahkhiiri leidsid. Imestasime, kuidas nad küll sinna olid sattunud.
Viljandi muusikakooli signalisatsioon hakkab tihtilugu südaööl üürgama, kui nahkhiired häirepiirkonda juhtuvad.
Ilmselt on Jakobsoni tänava see osa nahkhiirtele meeldiv elukoht. Kuidas aga meie, inimesed, neid kaitsma ja hoidma peaksime? Või tuleb nende eest hoopis hoiduda ja neid karta?
Olen nahkhiiri näinud ka Piusa koobastes. Seal on neid väga palju, tuhandeid isendeid. See on ilus, aga ka hirmuäratav vaatepilt.