17. JUULI «SAKALAS» ilmus Gert Kiileri ülevaade Viljandi laste mänguväljakutest. Ei tea, kas minu tähelepanematusest või muudest asjaoludest tingitult jäi mulle arusaamatuks, kelle südametunnistusele sellega koputada taheti. Kas vastutajaks on linn, korteriühistud või keegi kolmas?
Mänguväljakute teema nõuab arutelu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igatahes teema on igati aktuaalne ja väärib tähelepanu. Mina vaatan seda siinkohal korteriühistute vaatevinklist.
KÕNEALUSES artiklis oli poole lausega mainitud ka Männimäe tee 27 esist platsi. Mulle tegi nalja, et märgiti ära liivakast ja roostes liumägi, märkamata jäi aga tehismäekene koos asfaltrajaga, mida lapsed agaralt kasutavad. Suvel sõidavad nad sellel jalgrattaga, talvel kelguga. Selle niinimetatud mäe moodustab hiigeltoru, mis on pinnasega pealt sõidukõlblikuks vormitud.
Mainisin seda objekti üksnes seetõttu, et tahan rõhutada: lastele mängu- ja tegevusvõimaluste pakkumine paneb ühistutele väga suure materiaalse ja moraalse vastutuse, mõlemad on aga ühele keskmisele korteriühistule üle jõu käivad.
Materiaalselt küljelt vaadates on kõik nüüdisaegsed mänguväljakute atraktsioonid üpris kallid. Moraalselt poolelt teeb muret see, et kui mänguväljakul lustivate lastega juhtub õnnetus, leidub küllalt lapsevanemaid, kes süüdistavad valjul häälel ühistu juhtkonda. Kusjuures asi ei pruugi piirduda moraaliepistliga.
MÄNNIMÄE 27 korteriühistul on üsna suur krunt ning sellel asuvaid mänguvahendeid kasutavad tavaõiguse alusel ka naabermajade lapsed. Pole võimalik ja kultuurse elukorralduse puhul vajalikki krunti okastraadiga piirata. Nii oleme laste heaolule mõeldes jõudumööda tegutsenud.
Igal aastal uuendame liivakastis liiva, parandame või asendame kasti piirdeid ja seal oleva istme. Meil oli ka kaks kiike: üks suurematele, teine väiksematele lastele.
Juhtus aga nii, et suuremate kiik varastati, koguni kahel korral (esimesel korral saime selle jälitustegevuse tulemusena tagasi), ja väiksemate oma lõhkusid suured lapsed ära. Aega võttis see küll paar suve, aga jagu nad sellest said.
Ka eespool mainitud «mäe» seisukord oli vilets. Organiseerisime sellele korralikud parandustööd, kaasates naaberühistuid. Tahtsime parimat ja ehitasime mäe südamesse veel väikese onnigi, ent välja kukkus nagu alati: väikelaste asemel vallutasid selle teismelised, kes tegid sellest oma suitsu-urka.
MÄNGUVÄLJAKUID on ühistute õuele vaja, kui selleks küllalt ruumi on. Kuidas rajatud objekte hooldada ja lapsi neid hoidma õpetada, on laiema arutelu teema, milles peaksid kaasa lööma nii linn, ühistud, lapsevanemad kui heategevusega seotud inimesed ja organisatsioonid.
Kõigepealt oleks tarvis sellesisulisi mõttetalguid või kuidas?