SEE MÕTE plahvatas minu peas ühes Euroopa riigis veskite muuseumis. Püüdsin hinnata, mitu päeva kulus meistritel suure tuuleveski peavõlli ja ajami tegemiseks ning mis kõik pidi selleks tarbeks käepärast olema. Kohe järgnes uus küsimus: kui palju aega kulus kõigi muuseumi eksponaatide valmistamiseks?
Euroopas on väga palju tööd tehtud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain kokku nii suured arvud, et reaalses elus võib nende asemel kirjutada kummuli kaheksa ehk lõputu hulga tunde ja päevi.
Tegemist on ühe Euroopa ilusama vabaõhumuuseumiga ning see on ühe ettevõtliku mehe 25 aasta töö. See kajastab aga vaid ühte kitsast eluala.
ENT EUROOPA tervikuna? Lisame amfiteatrid, maanteed, sillad, kindlused, lossid, kirikud, mägiteed, kanalid, tunnelid, tornid, põllud ja igat sorti aiad ning vaimse pärandi lõuendeil, paberil, nootidel, kivis, savis, oreliviledes ja marmoris. Siis veel laevad, lennukid, raketid, autod, jalgrattad ning töö, millel pole ajaloos märgatavat materiaalset kehastust, nagu koduhooldus, koolitus, transport...
Selle töö mõõtmiseks pole ühikuid. See on tunnetatav vaid nii, nagu tunnetame universumit.
Nüüd küsite teie: kas selle töö tegijad on (olid) meist töökamad ja andekamad? Kas nende ajus on (oli) rohkem eredat ollust?
Esitan vastuküsimuse: mitu korda on viimase saja aasta jooksul Eestis omand ümber jagatud, vägisi ära võetud või hävitatud? Ajaloolased teavad täpsemalt, kuid mitu korda kindlasti. Ja kui enne seda oli omand seitsesada aastat võõrastes kätes, siis kelle heaks läks esivanemate töö?
IMETLEN NOORI mehi, kes suurte kultuuri- ja äriprojektidega meie meediat täidavad. Nende esiisad ei saanud ju neist rumalamad olla. Muidugi mitte! Vahe on selles, et see, mis kunagi tehti, tehti teistele ning see, mis kunagi oli, sai omandi muutumise ja sõdade käigus lõhutud, rikutud, laiali kantud ja unustatud.
Rohkem kui sõjad hävitas põlvkondade tööd ideoloogia. Sõdade jäljed saab kiiresti siluda, aga kahju, mida tekitasid küüditamine, kolhoseerimine ja tootliku eraomandi täielik likvideerimine, on võrdne evolutsiooni katastroofiga.
Minu koduküla Lilli oli sõja järel eluvõimeline ja oleks sellisena ka püsinud, aga pärast 1949. aasta küüditamist, kui põliste perede emad ja isad ära viidi ning nooremad metsa ja linnadesse läksid, jäi järele külatäis tühje talusid. Ka väga korralik talu Suuresilma lagunes lühikese ajaga ja on nüüd sama hästi kui olematu.
KÜSIGEM, KUI KAUA veel käib tont mööda meie külasid. Ihaldusväärne ja oodatud majanduslike võimaluste rohkus, mida pakub turumajandus, on maal sõna otseses mõttes tondistunud või sandistunud.
Euroopas on väga palju tööd tehtud. Nüüd oleme ka meie nende töötegijate hulgas. Aga millise pagasiga?
Meie mahajäämus elukeskkonna ja paljude pisiasjade suhtes on samuti kummuli kaheksa. Meie eesmärk ei ole teiste saavutusi ja minevikku matkida, vaid oma ära tunda ning mõistlikul viisil olevikus elada.
Normaalselt on võimalik elada auklike teede ja poriste autodegagi. Mount Everesti tippu tõusta, Antarktises ekselda ja eurole üle minna võib ka siis, kui valimised võidab opositsioon ja jalgpallimeeskond saab nulliga lüüa. Internet, ID-kaart ja e-valitsus aga peavad olema.
PEAN EESTLASI üheks infonäljasemaks rahvaks. Stereo, paljundus, andmetöötlus, salvestus ja koopiad — nende eest anti kas või viimane rubla või kroon. Ja millise aplusega neelati alla autovrakid! Saaks ainult liikuma. Ka see oli infojanu, nagu oli infojanu taevani tõusnud infokandjate hinnad kümmekonna aasta eest.
Infotehnoloogia vallas alustasime Euroopaga koos (ehk vaid väikese hilinemisega) ja praeguseks oleme paljudest riikidest ees. Meilt õpitakse e-valitsust, Skype’i kasutamist, pangandust ja maksusüsteemi.
Kas ongi mõtet minevikku sügavuti taastada ja tuuleveskite valmistamise töötunde arvutada? Lähme tänaste töödega teistega sammu. Imetleme tuleviku tuulegeneraatoreid ja kõrghooneid ning hoiame mineviku väärtuslikud lõimed nendel telgedel, kuhu nad sõlmiti.
Euroopale mineviku väärtuste osas järele jõuda on lootusetu, küll aga on võimalik see kummuli kaheksa püsti aidata.
TULEVIKU KETRUSMASINAD ketravad üha enam tuule jõul. Teel veskite muuseumi sõitsime sõna otseses mõttes läbi tuulikute ürgmetsa. Jälle võiks arvestada tööpäevi ja -tunde, kuid nüüd oleme ka ise osalised selles, mille kohta tulevikus öeldakse, et Euroopas on jälle palju tööd tehtud.