Pidamata jäänud teine kõne

Imre Sooäär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

MÕNEL VÄIKESEL asjal väikeses riigis on vahel palju suurem tähendus, kui esimesel silmapilgul paistab.

Riigikogu esimene päev iga nelja aasta järel on alati pidulik olnud. Selle juurde kuuluvad traditsiooniline saadikuvande andmine, hümn ning kaks tähtsat kõnet: presidendi oma ja vastvalitud riigikogu esimehe ametisse astumise kõne.

Presidendi kõne kandis üle televisioon ja seda refereerisid peaaegu kõik Eesti meediakanalid. See koputas traditsiooniliselt nii tulevase valitsuse kui parlamendi liikmete südametunnistusele.

TEINE KÕNE TULI südamest, spontaanselt ja ootamatult. Kurb on, et selle kohta ei jõudnud midagi ei televisioonikanalite eetrisse ega ka trükimeediasse. Sellest lihtsalt ei räägitud.

Toompea lossist juba välja kiirustanud ajakirjanikud oleksid võinud tähele panna väikest, aga olulist detaili, milles oli sõnum meile kõigile. Nimelt seda, et teist, oodatud kõnet ei tulnudki. Teist korda riigikogu esimeheks valitud Ene Ergma jättis oma ettevalmistatud kõne lihtsalt ära!

Ta ei jätnud seda pidamata selle pärast, et tal polnud midagi öelda või et tal polnud aega. Ta ei kõnelnud seetõttu, et enamik välissaadikuid oli juba rõdult lahkunud ja ka Eesti Televisioon oli ülekande lõpetanud.

RIIGIKOGU SAALIS esinetakse tihti ka ainult meediale, mitte saalis olijaile. Ene Ergma jättis oma kõne ära, sest ta otsustas olla suuremeelne. Just suuremeelsusest jääb meie poliitikute juures liiga sageli vajaka. Näiteid pole vaja otsida kaugemalt kui lähiminevikust.

Milleks lugeda moraali ja korrata teiste sõnadega juba presidendi öeldut, kui ta oli äsja saanud riigikogult kõigi aegade kõige tugevama mandaadi, 91 häält 101-st? Kui arvestada juurde veel need kolm endist head kolleegi, nüüdset europarlamendi saadikut, kes põhiseaduse tõttu ei tohtinud hääletada, julgen neid tundes väita, et Ene Ergma skoor oleks olnud kokku 94 häält.

Selline enneolematu toetus ühele inimesele räägib iseenese eest. Ja kui Ene Ergma oma alati naeratava näoga tulemuste teatavaks saamisel riigikogule teatas, et jätab oma kõne ära, tundus, et tal oli klomp kurgus.

MA EI TAHA TEISTE võimalike kandidaatide kohta midagi halba öelda, aga kahtlen siiralt, kas mõni teine üheteistkümnenda riigikogu koosseisu liige oleks juhataja kohale kandideerides sellist tulemust saavutanud. Hääletamine on ju salajane ja alati on ka fraktsioonide kokku lepitud hääli «uitama läinud».

Ene Ergma sai ka enamiku nende toetuse, kes on teisel pool koalitsioonijoont ja kellel polnud seetõttu mingit moraalset kohustust tema poolt hääletada.

Mäletan, kuidas praegune riigikogu esimees neli aastat tagasi Res Publica fraktsiooni tagatoas sepitsetud otsustele sirge seljaga vastu hakkas ja oma erakonnakaaslasi riigikogulaste kuluhüvitiste või autoliisingute küsimuses populismi juurest kaine mõistuse juurde tagasi kutsus.

Oli neid, kes pärast seda temast selja taga halvustavalt rääkisid ja leidsid, et lõpuks teeb ta ikka nii, nagu äraostmatud tahavad. Nendes inimestes rääkisid vaid õelus ja silmakirjalikkus. Ene Ergma jäi iseendaks.

ÜTLESIN ÜHES valimiseelses usutluses, et headus võidab. Nii ka läks. Usun siiralt, et Ene Ergma on hea inimene, sest teda juhivad vastutustunne ning armastus meie rahva ja riigi vastu. Ta ei soovi teistele halba, ei manipuleeri ega halvusta.

Kahjuks on tema suhtes tihti vastupidi käitutud. Mitme kombinaatori kõnepruugis oli ta vaid malenupp, mida sai osavalt liigutada: esimest korda presidendi valimistel ja teist korda Tartu ülikooli rektori valimistel.

Üheteistkümnenda riigikogu esimehe valimine näitas, et nende valimiste tegelik võitja oli Ene Ergma, sest iga riigikogu liikme selja taga, kes tema poolt hääletas, on kokku sajad tuhanded Eesti kodanikud.

Mingil kummalisel moel oli see võit ka vaikiv tunnustus talle paljudelt nendelt, keda ei lubatud riigikogus mullustel presidendivalimistel hääletada või kes sellest keeldusid.

Kokkuvõttes selgus, et nende valimiste lõppvaatus ei olnud mitte palju räägitud Mardi, vaid hoopis Ene kolmas tulemine. Iga kord võimsamalt kui eelmisel korral.

ENE ERGMA tasakaalukus, siirus ning iseeneseks olemine kõigi oma inimlike vooruste ja puudustega teenisid talle lõpuks usalduse, mis teeb silmad ette kõigile riigimeestele, kes enne teda on sellel ametikohal olnud. Nii võimas mandaat esimese naisspiikrina äratab kolleegides ühtaegu aukartust ja armastust. Seda oli saalis ka tunda, sest aplaus tema pidamata jäänud kõne eest ei tahtnud vaibuda.

Ühte ta siiski ütles. Ta tänas eesti rahvast, kes on endale uue riigikogu valinud.

Võib-olla ei saa me kunagi teada, mida Ene Ergma oma kõnes riigikogu liikmetele öelda tahtis, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida kui sada ja üks kõnelejat kokku. Tal ei olnud vaja ennast sel hetkel enam kellelegi tõestada, ta oli oma lahke meele ja soojusega võitnud riigikogu südamed. Sõnu polnudki vaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles