Võro-liikumine on osanud murdekultuurile hoo sisse puhuda: uusi asju tuleb ühtejärge.
Arvustus: Kuula võrokest!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sealseid peiareid oleme kuulnud luulet lugemas ja laulmas plaadil «Viie pääle». Nüüd on vähem musikaalsed, humoristlik Contra ja karm lüürik Ruitlane, kõrvale jäetud ning tehtud puhtalt lauluplaat.
Meestest teenekaimal, Pulga Jaanil, on juba kolm CD-d ja üks juttude kassett ette näidata ning mõnigi tema laul on rahvalauluks muutunud. Kirju tegevusega Aapo Ilvest (näidendid, kunst, proosa, fotograafia, luule, meediakära) teab laiem avalikkus eurolaulu «Tii» teksti autori ning ühe Lõkõrite mootorina.
Kõige rahumeelsem ja Põhja-Eestile vähem teada on poeet, näitekirjanik ja võru keele hea tundja Jan Rahman, kelle tekste («Kõnõtraat», «Uni») on laulnud näiteks Ummamuudu ja Jaak Tuksam.
Jan on oma lihtsaid laule ikka esitanud ilma kära ja suurustamiseta. Tema lugudes mõjuvad maainimese lihtsus ja pikameelsus.
Kui Bob Dylan oleks mõtlik lõunaeestlane, kes oskab maastikke ja maailma kuulatada, siis ehk laulaks ta just sellise kaemusega, nagu Jan oma Kaplinski tekstile tehtud loos «Kui murõ om valmis». Siin on mu jaoks plaadi tipphetk. Aga kirevust jätkub veel küllaga.
Aapo Ilves on siit kõige mitmekesisem laulukirjutaja ja kitarri mängib ta teistegi eest. Tema lood ulatuvad lõunaeestluse ja murdeõppe propaganda suhtes sõbralikult muigavast psühhedeelsest süldist «Võro kiil» (mida võiks saata koduvanade pasunakoor) kuni magusavõitu lembeballaadini («Las ma sosista»).
Ilvese lood on rütmikamad ning tugevama muusikalise läbimõelduse ja teatraliseeringuga. Tema popipotentsiaali kõrval tuleb aga märkida, et tema murdes on teistest rohkem kirjakeelseid vorme.
Pulga Jaan on see, kes ta ikka on olnud. Viskab vahel lõbusat «holdotamist» («Haarõm») ning järgmisel hetkel räägib lõunaeestilise bluusi võtmes maakantides ja hingesoppides olevaist raskustest («Murõt ei olõ»).
Tugeva trio annavad mehed just erinevuste tõttu nii lookirjutamises, tämbris kui ilmavaates. Ilves oma liikuva vokaaliga tükib vahel ka Pulka panema, ent muidu on nad eraldi — Kärgula rahulik lüürik, Räpina trickster ja Vanem Peiar Varstust. Lõpuloos saavad nad kokku. Lisaks ilmub kusagilt Lilli Linnu vokaal.
Seda plaati kannavad eelkõige huvitavad tekstid. Nii et mitmekesine kolmainsus sobib peale kodukuulamise naljakalt ja kaasakiskuvalt ka võru keele õppimiseks.