Esimeste hulka ei jõua vaid paksu rahakotiga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig

Vajadus ilu järele on ürgne ja elusloodusele omane. Ilus on arengu seisukohast ka täiuslik. Kui palju erakordset ilu on elusas looduses ilma kõrgemal tasemel mõtleva olendi vahelesegamiseta! Looduse ilutarkus on inimese omast kõrgelt üle.

Olen vaadelnud jahedates ruumides jäälilli. Mis sunnib elutut veeauru moodustama lõpmatuis variantides lillesarnaseid kujundeid?

Tihti Euroopas ringi sõites ning väikeste ilulinnade ja -külade lõputut ketti imetledes esitan endale ikka küsimuse: kust tuleb see ilu? Sealsed inimesed lihtsalt tahavad nõnda elada.

Nelja inimese töö

Ilu on vanem kui meie ja jäälilled vanemad kui elu üldse. Kuid jäägem omaenda Viljandi- ja Mulgimaale ning küsigem, kas elu saaks ja võiks siingi ilusam olla.

Ilul on ka ajalooline taust. Oma Nava talu kogemustest tean, et üksnes minu eluea jooksul on seal ilu loomist alustanud neli inimest. Järjepidevuse hävitasid sõda ja põgenemine, uusmaasaajad, kolhoosikord ning erailu ebavõrdne seisund riikliku ilu kõrval.

Õige oleks lisada Euroopa ilulinnakeste kohta, et seal mitte ainult ei taheta nii elada, vaid elu on seda ka võimaldanud. Progressiivsemad valitsemisvormid, inimeste suurem vabadus ning sellest tulenevad jõukus ja vabadus on väljendunud elukeskkonnas.

Tallinnast Viljandimaale oma kodupaika sõites on aastakümneid olnud minule üks maakonna märke Saarepeedi teeristi kandis seisev punase katusega seen ehk kunagine bussiootekoht. Aastad läksid ja selle seisund muutus järjest halvemaks. Kuni ühel ilusal päeval märkasin, et seeneke on remonditud ja kübar värvitud, hoolimata sellest et seda ei lähe kellelegi vaja. Olin õnnelik ning nende tegijate üle uhke: Viljandimaa märk oli jälle kaunis.

Väikestest, tihti tarbetutest iluasjadest sageli kõik algabki. Mäletame veel piimapukke ja neid üksikuid maaperesid, kes olid pukkidest teinud vaatamisrõõmu. Sellise ilu loomiseks ei ole vaja raha riigieelarvest, see sünnib sisemisest vajadusest ja arusaamisest, et ilu on kõigi jaoks.

Tulen oma kodule veel lähemale. Karksi on Eestis juba ajalooliselt ilu sünonüüm: ürgorg, järved, lossimäed, rahvatants, laul, näitemängud, valdu ühendavad mulgi keel ja meel, August Kitzberg ja praegused tegijad. Karksi-Nuias on valmis saanud niinimetatud sajandi tee ning Valga—Uulu maanteel on uus, euroopalik väljanägemine.

Kui loetelule liita see, mis üldse midagi ei maksa, nimelt inimeste initsiatiiv, võiks lähiaastatel hakata kõnelema romantilisest Mulgi teest Abjast Lillini, unistada Eesti kauneimast linnaväljakust Karksi-Nuias ja lilledesse uppuvast Lillist, taas ärganud mulkide keskusest Abjast ning teeäärsetest taludest, puiesteedest ja nurmedest.

Maatükk nagu jutustus

Saksamaal on iga looklev tee või oja, puude grupp või haritud maatükk nagu jutustus. Ütlen jälle: nad tahavad niimoodi elada.

Kahtlemata on neil rohkem inimkäsi ja vahendeid ilu hoidmiseks, kuid Passau lähedal külas elades võis üle piimatalu läve astuda vaid paljajalu ja muru pühiti põrandaharjaga nagu eluruumi. Rääkimata sellest, et lehmi peetakse Kesk-Euroopas ka linnades ja sõnnikuhunnik on kohe maja ukse kõrval, ilus neljakandiline ega haise. Sakslased on suutnud Skandinaavia maitsepeenutsejatele tõestada, et korralik on ka ilus.

Ma ei usu, et tahaksime jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka nii, et meil pole romantilisi teid, ilusaid küla- ja linnakeskusi ega korralikult haritud maad. Kas tõesti jõuame viie hulka vaid Mogri Märdi paksu rahakotiga, võisteldes naabriga, kumb on rikkam, mitte ilusam?

Metsamarjade, lillede ja linnulaulu keskel

Kõik maad on ilusad. Olen Keila juga imetlenud enam kui Niagara veemassi. Lihtsalt mulle meeldib see rohkem.

Isa mälestustest on mul kõige selgemalt meeles see: «Metsamarjade, lillede ja linnulaulu keskel olen kasvanud. Palju oli puid ja põõsaid, lillede eest hoolitses ema. Mäletan seitset väravat aedadesse.»

Vanaisa kujundas talu ümber pika puude piirde, millest nüüd on saanud põlised pärnad ja tammed. Nende vahel kükitavad aga kõdunevad tammekännud, uusmaasaaja viinaraha teenimise tunnistajad.

Kõik, mis vähegi võimalik, lammutati, põletati või hävines. Nava talust jäid vaid heinaküün ja keldri varemed. Edumeelne metsaülem Jaak Põldma oskas need konserveerida ja säilitas talu taastamiseks vajaliku miinimumi.

Tahtsime mullu koos Lilli küla rahvaga püsti panna vabaduse samba, mis tähistaks talude vabaks ostmist 140 aastat tagasi, aga ka kõiki teisi vabanemisi. Lõpuks jäi silm pidama ühe talu ahervaremele, kus oli säilinud ilus pikk, korraliku kivilaotisega korsten. See olnuks parim sümbol kunagisest külaelust. Ümber korstna oleks olnud plats väikeste korstnatega, mis näidanuks, mitu suitsu külas oli.

Õhtupäikeses sain veerand tunniga filmitäie pilte. Milleks, sellest hiljem. Idee elab praegugi, kuid kahjuks on korsten vahetanud omanikku ja temaga ei ole veel räägitud.

Korstnast 300 meetrit Lilli poole on tõeline iluasi: Teringi raba matkaraja algus. Kui väike Lilli suutis väheste inimestega rajada viie kilomeetri pikkuse laudtee ja selle ka teabega varustada, siis mida suudaksid Abja, Karksi-Nuia, Tõrva, Tarvastu

Alles siis, kui on valmis see, mida saab teha entusiasmi ja korjandus- või toetusrahadega, võiks mõelda vaatetornist Rutumäel, ajaloomajast lossimägedes või tolmuvabadest ja ohututest jalgrattateedest läbi metsade, nii nagu on seal, kus inimesed tahavad mõnusalt elada.

Ilupealinn Karksi-Nuia

Kuidas saaks äratada mulkide uhkust ja edevust? Sõitke või suvel saaniga nagu Abja mõisnik Saksamaal, tehke kalleid lokaale ja hotelle. Turistid ootavad. Kõike ilusat ja head saab müüa. Korraldage kettaheitevõistlusi Hundikäpa auhindadele, sõitke motokrossi ja soetage lennukeid. Kõik, mis on maailmas loodud või veel loomata, mahub ka Mulgimaale.

Eestimaal on veel vaba üks auväärne pealinna tiitel. Niisama ei annaks seda kellelegi, ent kui taotlusega kaasneksid reaalsed plaanid ja tegijad, pakuks selle mõneks aastaks prooviks. Kui läheb hästi, siis tiitel jääb.

Kindlasti aimasite ka ise ära: Eesti ilupealinn. Ja miks mitte Karksi-Nuia?

Ilupealinn ei ole silt. Ilusaid linnu hellitatakse küll laulude, küll kinkidega nagu ilusaid naisi. Sinna minnakse, seal ollakse, sealt ei taheta ära tulla. Meie teeksime aga omamoodi: lööksime ka ise kaasa.

Ühe romantilise Mulgi tee lõpp-punkt on Nava talu õues ja selle kujundaks nii, et kes tuli, see ka jääb. Mõneks tunniks. Niikaua kestab Nava Lava teatrietendus.

Alustasime mullu talunäitemänguga «Kolm risti», mille kahte etendust külastas ligi tuhat inimest. Tänavu tuleb välja uus kolmevaatuseline näidend «Muinassaar» ning kavas on üks metsakontsert. Kõik juulikuus. Valmib uus lava. Lavastama tuleb Tõnis Kask.

Mõlema näidendi tegevus leiab aset Nava talus, esimesel 1866., teisel 1944. aastal. Mõlemas kuulete ehtsat mulgi keelt ja need on dokumentaalse taustaga. Romantilise tee lõpul pakume vaadata Nava põliseid künnapuid ja õhtupäikese mäge Alatsi järve kaldal.

KES MA OLEN

Need vaod, mis perele leiba annavad, ulatuvad Tallinna, Tartusse ja üle kogu Eesti ning on seotud puidutöömasinaid müüva firmaga AS Nava. Inseneriharidus nõuab rakendust ja nii ongi elu jaotunud kahe Nava vahel, üks Eesti lõuna-, teine põhjapiiril. Kumb armsam on, ei ütle!

Andestagu lugeja mõtte liig kiiret hüplemist ühelt teisele. Aga põld on kivine, adrakured hüplevad. Mida peab siis üks taluperemees tegema, kui kogu põllumaa on metsa kasvanud ja kivid koristamata? Ikka külvama ja saaki koguma.

Olen riistadeks valinud sulepea, arvuti ja paberi, kirjutan lastele ja täiskasvanutele jutte ning luuletusi, nüüd siis ka näidendeid. Töö nagu töö ikka, ainult põld on teist laadi ja mõni vagu ka kõveravõitu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles