Peeter Olesk: Elu Eesti moodi ehk Mis kust?

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

TARTU KÕIGE maitsvamaid pirukaid küpsetatakse Lõuna-Eestis Emajõe paremal kaldal. Neid teeb üks mammi, kel pole poodi ega füüsilisest isikust ettevõtja pabereid, aga kes valdab pagarlust. Tellid ja saad.


Väga hästi prepareeritud mugulsibulaid leiab Kuningvere järve äärest. Neid ei kasvata seal mitte mammi, vaid ligi üheksakümnene eideke, Kreutz­waldi mõistes rauk.

Teravat küüslauku võib hankida teivasjaamast nimega Aiamaa. Kui lähed ostma, küsitakse kohe: kas söömiseks või ninnapanekuks? Kui mõlemat, siis antakse erinevalt.

MULGIMAALT ootan ma Tähtverre kolme asja: sõjaajaloolisi uurimusi, häid õunu Pollist ja didaktilisi uuendusi.

Ega siis keegi saada neid siiapoole lihtsalt niisama, neid tuleb otsida. Igatahes müüakse mitmes Tartu kioskis Karksi õunu, ehkki sertifikaati, toote kirjeldust ja muud säärast pole.

Jules Treboux’ (1834—1915) aretatud «Pärnu tuviõuna» ehk «Lambanina» kirjelduse leiab igaüks Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse koduleheküljelt internetis. Seal märgitakse, et selle sordi viljad on vastuvõtlikud kärntõvele. Tunnistan otsekoheselt, et Aadu talus Tallinnas Meriväljal Miidurannas, kus toda sorti kasvas paar puud, ei söönud ma ainsatki kärntõvelist japlukat, ehkki seal puid ei pritsitud.

Moraal number üks: korralik kaup ei pea olema letialune, vaid väärib sertifitseerimist vähemasti samasuguse täpsusega nagu pakipiim.

Moraal number kaks: nõuetekohane sertifitseerimine läheb tavalisele aednikule sedavõrd kalliks, et tal on lihtsam jamast loobuda. Ta ei hakka jändama intellektuaalse omandi kaitsega. Viga on riigis, mitte selles, et õunapuud õitsevad.

DIDAKTILISI uuendusi võib välja pakkuda mis tahes kool. Uba-Mulgimaa otsas õpetab noorsugu Kildu põhikool, millel on interneti universumis oma kodulehekülg.

Mis keelab kildulastel õpetada kogu maailmale näiteks seda, kuidas töötab suitsuandur, mismoodi seda paigaldada ja kuidas talitada siis, kui see pläriseb asjatult?

Tähtvere pargis käivad ainult koerad ja kassid. Kildu kooli territooriumil liigub kiskjalisi ja nende saakloomi märksa rohkem. Poleks mingi patt, kui Kildu lapsed kirjeldaksid, kes on kiskja ning mille poolest erinevad haug kui röövkala ja hunt kui murdja.

Kuid Kildu võib õpetada tundma ka Mart Saart ja tema koorilaulu «Läksin kõrtsi aega viitma».

KOLMEST järgnevalt mainitavast raamatust sõjanduse vallas pole Mulgimaalt pärit ükski.

Tähestiku järgi on nood Mati Kröönströmi filosoofiadoktori väitekiri «Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918—1920» (sine loco, 2010), Reigo Rosenthali «Laidoner — väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas» (Tallinn, 2008) ning «Vabadussõjast Võidusambani» (Tallinn 2009). Viimati nimetatu sisaldab ligemale 40 lehekülge Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku kaastööd.

Kõik nimetatud on tarvilised ja vajavad jätku. Kindral Johan Laidoner peab olema gümnaasiumis tuttav suuremas mahus kui märksõna.

TÕSIASJAKS jääb, et aastal 2011 on Tallinn üks Euroopa kahest kultuuripealinnast. Miks peaks aga järgmisel aastal tutvustama Eestis peamiselt Poola õuna? Loogiline oleks, et eelistataks eestimaist, liiati kui me ka Poola õuna puhul ei tea, missugused masuurikad selle on aretanud.

Kas on mõeldud sellele, kust putkast või letilt saavad Eesti külalised kätte korralikku ajalugu meie kaitseasjandusest? Või kus asub Kildu oma didaktiliste uuendustega?

Enesemüümine ning enda pähe- ja kaelamäärimine on kolm eri asja, mida ei maksa segamini ajada, ent mida tuleb siiski tunda. Mulgimaalt on üks objekt õun. Puuvili, mis ajas tülli inimsoogi.

Me ei vaja uut tüli. Tartusse on tarvis õuna, mida tahetakse ka mujal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles