VALIMISTENI ON jäänud vähem kui kolm kuud ja erakonnad on lagedale tulnud oma loosungitega. Need näitavad, millele kevadisel jõukatsumisel keskendutakse. Kohe algul peab kahetsusega nentima, et värskeid mõtteid on vähevõitu.
Värskeid ideid napib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parteidel on enese valijaile suupäraseks muutmisel ideed otsa saanud. See tuleb ehk asjaolust, et erakondade ajutrustides on uue vere juurdevool minimaalne, vanad tegijad jätkavad aga harjunud liinil.
RAHVAKÜSITLUSTE kohaselt on praegu populaarseim Reformierakond, kes on viimastel kuudel rühkinud mööda kauaaegsest liidrist Keskerakonnast. Tema loosung «Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!» kuulub kui mitte ulme, siis vähemalt väga julgesse mõttemaailma. Lubadus saaks tõeks ehk vaid sel juhul, kui me leiaksime oma majandusvööndist suured nafta- või gaasivarud.
Samas on oravaid alati iseloomustanud liialdamine. See on teadlik valik, mille siht on arutelu esilekutsumine. Niisuguse lähenemise puhul ei pea loosung kandma täpset eesmärki.
EDETABELI TEINE, Keskerakond on vajunud rutiini. Loosung «Kõige naiselikum erakond» on aastatetaguse «Tark naine valib Keskerakonda» erivariant. Tundub, et partei valimisstrateegid keskenduvad ülearu juba kinnistatud valimisrühmale.
Kunagi toodi ajakirjanduses välja selle tüüpiline esindaja: keskealine daam roosas. Tema on Eesti valijaskonnas kõige kindlameelsem Keskerakonna valija ja temale poleks vaja eraldi kampaaniat teha. Pigem peletab see loosung eemale tugeva käe ihalejaid, kelle iidol on erakonna esimees Edgar Savisaar.
Keskerakonna eesmärk polegi anda visioone, vaid saavutada valijate rahulolu konkreetsete kingitustega. Pikemas perspektiivis tundub keskendumine liiga kitsale valijate rühmale lühinägelik.
ISAMAA JA Res Publica Liidu «Õnn ei ole rahas!» on 2007. aasta valimiste kontekstis uuenduslik. Rõhutakse solidaarsusele, mida liidu kumbki osapool pole seni oma retoorikas otseselt kasutanud. Aga see lihtne lause on valijale samas keeruline. Ega ikka ilma rahata hakkama saa.
Laenude all ägisev kasvav keskklass usub pigem ilusat muinasjuttu, kui pingutab ennast mõtlema hariduse ning sotsiaal- ja muude valdkondade olulisusele. Õnn on rahulolu osade kompleks, milles rahal on tähtis, aga mitte lõplikult määrav osa.
SOTSIAALDEMOKRAATIDE «Jokk jätta!» meenutab Isamaa 1992. aasta loosungit «Plats puhtaks!» ja Res Publica 2003. aasta üleskutset «Vali kord!». Vahe on siiski suur.
Toonased uued erakonnad andsid rahvale lootust, et tulevad radikaalsed muudatused, ning sellele järgnes valimisedu. Sotsid on küll mitu korda nime vahetanud, aga seda, et nad poliitikas uued tegijad oleksid, on raske väita.
RAHVALIIDU «Võrdsete võimaluste Eesti» on kui irvitamine iseenda üle. On ka teine võimalus: erakond, mille esimees pidi valitsusest lahkuma segaduste pärast maade vahetamisel, ütleb seda enesekriitiliselt. Nüüd kavatsevad nad end võib-olla parandada ega tee tulevikus enam vahet võrdsetel ja võrdsematel.
Viimased arengud näitavad, et Rahvaliit pidanuks võtma suvel suuna Keskerakonnaga ühinemisele. Selleks olid siis head võimalused. Praeguse arengu jätkudes ootab teda Koonderakonna saatus ehk hääbumine.