Rahvuslikud müüdid on kaitsnud meid läbi aegade ning isegi siis, kui me neisse eriti uskunudki pole. Sama puudutab soome-ugri müüti, mida on agaralt jaganud ja pidevalt omaks võtnud väike osa meie kultuurieliidist.
Kas omakultuur või ümberrahvustumise hõlbus ja kuulsusetu tee?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Prozes on kogu aeg väitnud, et soomeugrilus on lasknud meid end tunda ühe suurema sotsiaalse koosluse osana ning sellisena toetanud meie identiteeti eestlasena, olnud eestlust hoidvam kui ükski teine raamideoloogia (näiteks euroopluse müüt).
Samas on soomeugrilus praktilise imperatiivina pidanud pidevalt sobituma muutuva ja keerulise keskkonnaga, sellele vaatamata midagi väga olulist endisel kujul säilitades. Tänu soomeugriluse leplikule olemusele pole ka eestlus olnud kunagi liialt sõjakas, samas ei ole lastud endale otse varba peale astuda.
Kuid leplikkuselgi on oma varjukülg: looduse ja laiemalt võttes keskkonnaga (ka sotsiaalse keskkonnaga, naaberrahvastega) kooskõlas elamine, avatus välismõjudele on loonud võimalused omakultuuri minetamiseks, võõra omakspidamiseks ja lõpuks kaasaminekuks ümberrahvustumisega.
Keel on rahvuskultuuri alus
Keel on paratamatult rahvuskultuuri kõige reaalsem atribuut. Eesti keel on praegu üks väheseid praktilise eestluse pelgupaiku. Ka viimase 15 aastaga peale kasvanud (ja noorema põlvkonna osas üsna täieliku mäluvahetuse läbi teinud), võõra kultuuri näiliselt valutult omaks võtnud eestlasi seob tegeliku eestlusega ikkagi igapäevane eesti keel, mis ei ole kõigest hoolimata veel taandunud köögikeeleks.
Igapäevane keelekasutus ongi see praktiline rahvahääletus ehk plebistsiit (kui kasutada Ernst Gellneri tuntud metafoori), millega edukad XXI sajandi alguse eestlased, kes muus suhtes jätaksid tüütu rahvuskultuuriga juba hea meelega hüvasti, hääletavad end iga päev siiski eestlaste sekka.
Keegi võib ju eesti keele kasutuses näha lihtsalt inertsi, kuid õnneks on keelt viimase 150 aasta jooksul sedavõrd sihiteadlikult arendatud, et selle lõplik taandumine tundub vähemalt praegu juba võimatu. Mis sest et vene keelel on eesti keelest märksa laiema kasutajaskonna tõttu märgatavalt suuremad arenguvõimalused ning seda isegi hoolimata süvenevast depopulatsioonist Venemaal ja inglise keele pealetungist selles Ida-Euroopa regioonis, kus vene keel pikka aega «loomulik» ühiskeel oli.
Küsimus siiski jääb: kes me siis oleme, kui minetame kõik teised omakultuuri iseloomulikud jooned ja eripärad, kuid säilitame igapäevase eesti keele?
Kas oleme muutunud sel moel üksnes mehhaaniliselt (harjumusest) eesti keelt kõnelevateks, ent muus suhtes peaaegu eristumatuteks eurooplasteks või eesti keelt kõnelevateks ning ka Euroopa põhilistest väärtustest võõrandunud ameeriklasteks? Kas ainuüksi keelest piisab, et hoida üleval rahvuskultuuri? Ja kas rahvuskultuuri üleüldse on vaja hoida, eriti kui meid aina hoiatatakse selle arendamisega seotud riskide ja ohtude eest?
Kas koos suurtega on kergem?
Omakultuuri nõrkuse üle on Eestis vaieldud juba rahvusliku ärkamise liikumise tekkimisest ülemöödunud sajandi teisel poolel. Alati on individuaalne sarnastumine suurtega (kas siis saksa, vene või viimasel ajal ingliskeelse euroopaliku-üldläänemaise kultuuriga) tõotanud valutumat toimetulekut ja paremaid võimalusi keerulises ning üha muutuvas maailmas.
Nii väikese kultuuri ja lühikese kultuuriajalooga rahva puhul, nagu on eestlased, on rahvusliku alaväärsuse tunne ilmselt väga kerge ja loomulik tekkima. Seetõttu saavad mõistetavaks näiteks Lennart Meri omaaegsed katsed nihutada Eesti kultuuriajaloo piir kaugemale ajalukku kui 5000 aastat, aga ka kõikvõimalikud katsed ühendada eestlus, soomeugrilus ja kristlik eurooplus, mõelda sel moel ideoloogiliselt ümber kogu Eesti keskaeg.
Jällegi on müüte korrigeeritud eelkõige selleks, et kaitsta meie niigi vankuvat vaimu ja kindlustada seeläbi end natukenegi ebakindla tuleviku suhtes. Seejuures võidakse ikka väita (ja seda ongi mitu korda tehtud), et eesti keel ja meie rahvuskultuur on majanduslikult äärmiselt ebaotstarbekad.
Kultuurierisused on tänapäeva globaliseeruvas maailmas nii või teisiti kõige olulisemad «kaubandustõkked». Heaolu on aga tähtis, igal juhul olulisem kui iseolemine, mis iseenesest (ilma selge rahvuskultuurilise missiooni või eesmärgita) ei tähenda ju mitte midagi. Euroopa Liidu poolt hääletas keskmine eestlane samuti valdavalt majanduslikke kaalutlusi silmas pidades ja kõiki teisi argumente hinges alla surudes.
Kuid tänapäeva liberaalse maailmapildi valguses on majanduslikult ebaotstarbekas ka riik kui selline, isegi seesama Euroopa Liit, riigiülene struktuur, mis kutsuti ellu just rahvusriikluse tekitatud majanduspiirangute tasandamiseks.
Kiuslikuna kerkib ikkagi üles küsimus: kas sellest protsessist kõrvalejäämine oleks meid aidanud omaenda mina (või oleks õigem öelda meie) ülesehitamisel, eriti olukorras, kus ka riiklus oma mis tahes vormis on nii või teisiti erodeerumas? Nii jäävadki kõige kindlamateks identifitseerumise alusteks keel ja kultuur.
Immuunsus üldläänemaise suhtes
Inglise keele ja üldläänemaise (ning sellisena ka üsna ebaautentse) kultuuri pealetungi suhtes näib meil puuduvat peaaegu igasugune immuunsus. Isegi see kriitiline meel, mis meil oli omal ajal vene keele ja kultuuri suhtes ning mille alged omandasime nõukogude ajal, näib olevat nüüdseks lootusetult kadunud.
Vastupidi, tänapäevased Grenzsteinid konstrueerivad juba uusi lihtsaid progressiskaalasid, mille ühes otsas on omakultuurile truuks jäänud piiratud eesti tagurlane ning teises otsas end ühtviisi Berliinis ja New Yorgis kodus tundev rahvusvaheline mees.
Huvitaval kombel toetub sel teel määratletud rahvusvahelisus ikkagi vaid ühele keelele, mille emakeelena rääkijate hulk ei ole maailmas sugugi kõige suurem. Tulevikus võib ju aga seegi keel taanduda mõne teise (näiteks hiina) keele ees, sest nii on majanduslikult tulusam.
Selline «rikastumine» pealiskaudsel tasemel omandatud keelte abil ühest keelemaailmast teise siirdumisel võib olla näiline. Autentselt, pisimate tähendusvarjunditega suudab inimene end väljendada ühes, äärmisel juhul kahes keeles. Kõik muud keeleoskuse tasemed on üldjuhul elementaarne kommunikatsioon, enda peamistes asjades arusaadavaks tegemine ning sellega ei kaasne enamasti sügavamate väärtuste jagamine.
Võib vist tõesti väita, et kultuur on saatuslikul moel keelde ankurdatud. On see siis meie viga, et me oma keelt oluliseks peame?
Keel taastab tervikliku kultuuri
Keele taastamisega võib taastuda terviklik kultuur. Tänavu suvel õnnestus mul külastada Põhja-Friisimaal Bredstedtis asuvat Põhja-Friisi Instituuti. Ilmnes, et rahvust on võimalik soodsates oludes taastada peaaegu nullist, nagu on juhtunud Saksamaa friisidega.
Nende keel, mis on inglise keelele tunduvalt lähedasem kui saksa, hollandi või skandinaavia keeltele, oli vahepeal sama hästi kui välja surnud. Teise maailmasõja järel õnnestus aga keelekasutus taastada. Sellega taastus ka rahvuskultuur.
Samas olid friisidelgi võimsad ja andekad rahvuskultuuritegelased XIX sajandist, rahvuskultuuri vaimu loojad ja hoidjad, kelle omaaegsele tegevusele nende kultuurirenessanss toetuda võis.
Valikud on selged
Sellepärast ei ole Riia liivlaste ja Peterburi vadjalaste katsed oma kunagist etnost taaselustada võib-olla nii lootusetud, nagu esmapilgul paistab. Rahvus on ju ka ise sotsiaalne konstrukt, kuid eelkõige on see keelel põhinev ja seejuures reaalselt toimiv sotsiaalne konstrukt. Olles taas omandanud keele, loob see juba pelgupaiga teatavatele kultuurilistele väärtustele, mis hakkavad rahvust (taas) konstitueerima.
Seetõttu on meie valikud selged: me kas toetame oma rahvuskeele ja -kultuuri edasist arengut või valime kindla, näiliselt turvalise assimileerumise tee. Kas elame natuke tagasihoidlikumalt ja kokkuhoidlikumalt omakultuuri edasikandumise kindlustamiseks või valime ümberrahvustumise hõlpsa, kuid kuulsusetu tee.
Tänapäeva Grenzsteinid juba tegutsevad!
MAIT TALTS
KES MA OLEN
Olen sündinud 1964. aastal Tallinnas ning jõudnud elu jooksul pidada mitut ametit ja õppida üsna erinevates koolides. Praegu töötan rahvusvahelise ülikooli Audentes akadeemilise sekretärina, täites peamiselt teadustegevuse korralduse ja bürokraatliku asjaajamisega seotud ülesandeid.
Aastatel 2002—2004 elasin ja töötasin Viljandis. Muu hulgas osalesin kultuuriakadeemia teadus- ja arendusprorektori Madis Arukase juhitud teadusgrandi «Eesti rahvusidentiteedi kujunemine ja muutumine XIX—XXI sajandil. Identiteedimehhanismide toime kultuuriliste protsesside mõjurina» meeskonnas.