On väga tore, kui ajalehes ilmunud jääva väärtusega, temaatiliselt seotud lood ühiste kaante vahel taas välja antakse.
Arvustus: Pisut teistmoodi pilk Viljandimaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii jõuavad kirjutised teist korda lugejate ette, põlistuvad ning kanduvad tegelikult ajas edasi.
Öeldu pole mõeldud sugugi ajalehe halvustamiseks. Lihtsalt raamatul ja ajalehel on eri funktsioonid ning oma traditsioonilist rolli pole raamat kaotanud ega ilmselt kaotagi, hoolimata paljudest ennustustest.
Ajakirjanik Liisi Seil on oma aastatel 2004—2006 «Sakalas» ilmunud Viljandimaa looduskaitsealasid käsitleva artiklisarja eraldi raamatuna välja andnud. Nii on sündinud ilus teos, mida veel aastate pärast kätte võetakse, et saada aimu sellest, millised olid looduse ja inimeste suhted käesoleva sajandi alguse Viljandimaal.
Viljandimaa pole mitte ainult Eesti rahvusliku iseolemise häll, vaid ka looduslikult väga vaheldusrikas paik. Tulles Tallinna poolt, näeme, kuidas lauge Põhja-Eesti maastik muutub künklikult laulvaks just natuke enne Viljandit ja Viljandist lõuna pool on juhuslikule rännumehele veelgi enam huvitavaid üllatusi varuks.
Eeldades, et keskkonnal on otsene mõju inimesele, peaks just Viljandimaa olema üks heade mõtete sünnipaik. Enamgi veel, Friedebert Tuglas on viidanud asjaolule, et kõik Eesti kirjanduse romantikud on pärit Lõuna-Eestist ja mõni neist ka Sakalamaalt.
Samas on mõneti kurb, et tänapäeval ei suuda loodus enam peaaegu mitte kusagil ise enda eest seista, vaid vajab inimeste kaasabi. Õnneks leidub Viljandimaalgi küllalt neid, kes tahavad ja suudavad loodust hoida. Nendest pajatabki see raamat peale looduse tähelepanuväärsuste tutvustamise.
Liisi Seil ise on eessõnas juhtinud tähelepanu sellele, et võtab vaatluse alla just väikesed pärlid, jättes suurte pärlitena käsitletavad looduse mälestusmärgid, nagu Võrtsjärv ja Soomaa, kõrvale. On ju Võrtsjärvest ja Soomaast kirjutatud niigi päris mitu raamatut ning mõni väike pärl võib olla üsna laialt tuntud, näiteks Õisu või Karksi.
Kui paljud meist on sattunud niisama, juhuslikult Parika järve äärde või Teringi rappa? Sellistele paikadele tähelepanu pööramine on üks selle raamatu olulisemaid teeneid.
Saint-Exupéry on öelnud, et tähtsaim on inimese silmale nähtamatu. Seda mõtet saab mitmeti tõlgendada. Kui viibime näiteks looduslikult kaunis kohas, võib meie teadmine selle geoloogilisest ja inimajaloost, sellega seotud pärimusest, aga ka paljale silmale nähtamatutest asukatest olla teinekord koha mõtestamisel isegi olulisem kui otseselt nähtav.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas lugesin Aare Mäemetsa kapitaalset teost «Eesti NSV järved ja nende kaitse», mida ka Liisi Seil on oma raamatu kirjutamisel kasutanud. Lood mõnes järves elavatest haruldastest zooplankteritest või teaduslikku teksti «sobimatud» legendid järvede rändamisest ja sinna uppunud neitsitest õhutasid mind tol ajal neid paiku hoopis teistsuguse pilguga vaatama.
Sama pean tunnistama nüüd Liisi Seili raamatu puhul: see on pannud mind Viljandimaad natuke teistmoodi nägema.