EESTI POLIITIKA toob endiselt üllatusi. Seejuures võib täheldada teatud omapära, enesekordamist. Kopeeritakse isegi päris kaugest minevikust.
Võilaod on jälle valla löödud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude aja lõpul nautisime võiladude aktsiooni. Tollane ministrite nõukogu esimees Edgar Savisaar paljastas rahvale spekulantide salasepitsusi. Telekaamerate valvsa pilgu all avas ta Ääsmäel angaari, mille nurgas seisid kastid. Pappkarpidest, mida ei olnud küll eriti palju, leiti võipakid.
Kauplustes ju tollal midagi saada polnud. Või kuulus defitsiidi hulka. Tõenäoliselt hingasid vaatajad kergendatult: tubli mees, see meie juht, küllap toob ta kauba poodi tagasi.
KAUBAPUUDUS OLI rublaaja lõpul üldine. Mäletan, kui läksin poest lapsele piima tooma ning leidsin eest ainult lettide viisi porgandikuubikuid.
Kaup tuli tagasi alles järgmise peaministri ajal. Tiit Vähi vedamisel elluviidud rahareform täitis poed päevapealt.
Kirjutise algul märkisin, et ajalool on kombeks end korrata. Nüüd on võiladude kangelane majandus- ja kommunikatsiooniminister ning ta planeerib samalaadset vägitükki.
Kabinettide vaikuses on otsus juba tehtud: Eesti Raudtee peab saama saja protsendi ulatuses riigi omandusse. See, et kolmandik raudtee aktsiatest on olnud ka seni riigi käes ja toonud eelarvesse dividende, ei ole millegipärast enam argument.
OTSUST ON LIHTNE populistlikult põhjendada. Valdav osa kodanikest leiab, et raudruunade voorimine mööda Eestit peab olema riigi monopol. Arvatavasti lähtus võiladude avamine samalaadsest rahulolematusest. Üleüldine toidupuudus ajas ikka närvi küll.
Erinevus ligi 20 aasta taguse tsirkusega on see, et nüüd lööb see meie rahakoti pihta. Lisaks iga-aastasele raudteeliikluse paarisaja miljoni krooniga doteerimisele laome letti 2,35 miljardit krooni.
Tegemist on nii suure summaga, et mõistus seda kohe ei hooma. Algklassiõpilasele võimetekohane jagamistehe näitab, et iga töölkäija paneb selle tehingu tagajärjel letti peaaegu 4000 krooni.
MAKSAME ÄRA ja siis saabub õnn meie õuele. Kas nii?
Loomulikult on valitsus juba hämama hakanud. Väidetakse, et raha võetakse kassatehinguga riigi reservist. Siis on aga lihtne küsida: kust niisugune summa riigireservi sai?
Jääb üle vaid tõdeda, et sinna laekus see meie maksudest. Seega tahetakse aastate pikku pensionitõusudeks ning haridus- ja sotsiaalhooldussüsteemi arendamiseks kogutu panna mängu raudteeärimeeste kasumi tagamiseks.
Kõige arusaamatum on Reformierakonna suhtumine. Ennast erastamise lipulaevaks pidav, ka raudtee erastanud partei on valmis kõigist oma põhimõtteist loobuma. Ainuke eesmärk on, et mittetoimiv valitsus püsiks veel pool aastat.
Kui majandusministri plaan läheb käiku, maksame selle pooleaastase oleskelu kinni meie, maksumaksjad.
KINDLASTI ON inimesi, kes arvavad, et Eesti Raudtee võiks olla täielikult riigi oma. Neile võib tuua lihtsa näite. 2,35 miljardit on väga suur raha. Suurendades riiklikku tellimust rongide liiklusele selle summa võrra, sõidaks meie kõigil raudteedel järgmise 15 aasta kestel kaks korda rohkem reisironge.
Säärasel juhul võiksid inimesed reisida vajaduse järgi ja kulutused oleksid põhjendatud. Kahjuks midagi niisugust plaanis pole. Raudteeliiklus jääb samaks, raiskame vaid vaevaga kogutud sääste.