Kommentaar: Sügis toob hingedeaja

Vanasõna «Igal oinal oma mihklipäev» on mälestus ajast, mil vanarahvas pidas rikkaliku söögilaua taga sügispüha. Mihklipäev, maakeeli kasupäev, tähistab rahvakalendris suvetööde lõppu ja talvepoolaasta algust. Sel päeval on kohane mõelda hingedeajale ja meenutada, kuidas seda põlisrahva kombel tähistada.

Üle kümne aasta tagasi kutsus Muinsuskaitse Selts eesti rahvast taas hingedepäeva tähistama. Praegu mäletame oma põlistavasid paremini kui nõukogude aja lõpul.

Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani.

Sel ajal hoitakse kodu puhta ja vaiksena. Müra tekitavad tööd lükatakse võimaluse korral edasi ning pärast päeva loojumist ei töötata sootuks. Hingeõhtuil on olnud tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid. Vanade päevapiltide vaatamine aitab meenutada lahkunud esivanemaid.

Neil õhtuil oleks tore leida rohkem aega laste tarvis, et jutustada oma pere lugusid ning arutada mineviku ja tuleviku üle. Aeg ju hingele tegelikult ei loe. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvedega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt.

Hingedeõhtul kaetakse laud kõige hea ja paremaga, mida kodus leidub. Esimesel ja viimasel hingedepäeval on selleks puhuks laual olnud tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist süüakse ise. Toitu võib viia hiide, kalmule, sauna või Lõuna-Eesti tava kohaselt pööningule.

Meie rahvas on ikka olnud hingeusku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske. Kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kulda elavaks.

Inimene peab end hoidma, et hing sees püsiks. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Aga hingedeajal ja teistel pühadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla mahajäänutega.

Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti — paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju üks pere ja üks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on üksteisest tuge.

Hoidmist vajab ka elava inimese hing. Sageli läheb kergemast sellestki, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutavad loodus, kaunis looming ja lähedaste toetus.

Hingejõudu annavad hiied, pühad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma. Nüüd, kui kümned ja kümned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde küsimus: kuidas me hoiame oma ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Kunda, Paluküla ja Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ning kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehituste või unustuse tõttu? Mida teeb iga eestlane, mida teeb iga ärimees või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?

Koju tulevate hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa välja, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt. Koju tulevad hinged, kes on kasvatanud kümne tuhande aasta jooksul sügava ja ilusa vaimupärandi. Meie muuseumidesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need kogud maailma rikkalikumaid. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades. Mida me teeme selle pärandi uuesti mõtestamiseks ja lastele edasiandmiseks?

Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loodushoidliku pärimuskultuuriga, oma hiite- ja hingeusuga Euroopa väärikamaid põlisrahvaid. Meie kultuurimälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loodusega kaua aega. See on meie esivanemate tarkus.

Hingedepäevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel küünlad. Nii mõnigi põlisrahva aate kandja viib tule ja annid ka vanadele külakalmetele ning hiitesse.

Hinged tulevad vaikse ilmaga. Nõos on kõneldud: «Ma mäleta, veel üteldi: engeaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu; et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama. Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti, ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.»

Põlisrahvale on hingedeaeg vaikne ja rõõmus. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende külaskäik kodule õnnistuseks.

Vaikset hingedeaega ja head hingejõu kosutust!