Põllumajandusministeeriumi aeg peaks olema möödas

Imre Sooäär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

MAAELU ARENG Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil on Eesti tulevikule otsustava tähtsusega. Sellest lähtudes on valitsus kinnitanud maaelu arengu strateegia aastateks 2007—2013.

Tegemist on põhjapaneva dokumendiga, mis puudutab kolmandikku eesti rahvast, kes elab maapiirkonnas. Seepärast on äärmiselt oluline lai mõttevahetus sel teemal.

Nimetatud kavas oli Põllumajandusministeerium pannud põhirõhu strateegia kahele esimesele teljele: põllumajanduse konkurentsivõime tõstmisele ja keskkonnameetmetele. Kolmandale teljele ehk maainimeste elukvaliteedi parandamiseks ja maaelu mitmekesistamiseks planeeris minister esialgu ainult 13 protsenti kogu rahast.

Selle peale saatis paarkümmend üle-eestilist organisatsiooni valitsusele ühispöördumise. Nad avaldasid sügavat muret maaelu tuleviku üle ja panid kahtluse alla maaelu jätkusuutlikkuse tervikuna, kui see piisavat tuge ei saa.

LEIAN, ET NENDE mure on igati õigustatud, sest põllumajanduse konkurentsivõime suurenedes vabaneb parema tehnoloogia kasutuselevõtu ja efektiivsuse tõusuga järjest rohkem töökohti. Põllumajandustootmisega hõivatute arv väheneb igal aastal. Inimestele, kes kaotavad töö põllumajanduses, on vaja leida muid elatusallikaid. Selleks ongi arengukavas kolmas telg, mis toetab maaelu laiemat arengut ja mitmekesistamist.

TÄNU AVALIKULE survele ja sellele, et Reformierakond esialgsele kavale valitsuses vastu seisis, õnnestus maaelu arengu eelarveosa tõsta 13 protsendilt 21 protsendini. Aga Põllumajandusministeerium tegi ka siin arvudega väikese kübaratriki: kohaliku omaalgatuse ehk LEADER-i meede neelab 21 protsenti ära.

Seega on tasakaalustatud maaelu areng vaeslapse osas. Abi tuleb hakata otsima teistestki fondidest.

Nagu viimased aastad on näidanud, läheb lõviosa maaelu toetustest siiski põllumajanduslike suurtootjate taskusse. Kahtlemata tuleb kindlustada ka nende konkurentsivõimet, aga seda ei tohi teha ülejäänud maarahva elukvaliteedi arvelt.

VASTUTUST MAAELU laiema arengu eest püütakse nagu kuuma kakku veeretada eri ministeeriumide vahel. Häda ongi selles, et tegelikult ei vastuta praegu keegi.

See, et Põllumajandusministeerium kureerib kogu Eesti maaelu arengut, on umbes sama, kui šokolaaditsehh juhiks tervet kommivabrikut.

Leian, et Põllumajandusministeeriumi aeg peaks ümber olema ja ministeeriumi uksed kallis Tallinna vanalinnas tuleks kinni panna. Selle asemel peaks selle reorganiseerima maaeluministeeriumiks ja taas avama maarahvale kergemini ligipääsetavas kohas.

Ka Riigikogus on maaelukomisjon, kes tegeleb maaelu küsimustega laiemalt, mitte ainult kitsalt põllumajandusteemadega. Miks ei võiks täitevvõimu tasandil samasugune valdkondade jaotus olla? See ei tähenda pelgalt nimevahetust, vaid ka sisulist muudatust ja vastutusvaldkondade ümberkorraldamist.

PRAEGU ON MEIL kentsakas olukord: maapiirkonnas elab kolmandik eesti rahvast, aga ministeeriumi rõhuasetus on mineviku vaimus endiselt põllumajandusel, millega on hõivatud vaevalt neli protsenti riigi elanikkonnast. On täiesti selge, et ilma maaelu laiemale arengule keskendumata on rõhuasetust raske muuta.

Midagi ei oleks katki, kui Ester Tuiksoo hakkaks esimese naisena kandma väärikat ametinimetust maaeluminister. Maaeluministeeriumi vastutusalasse peaksid kuuluma loomulikult maaelu lahutamatuks osaks olevad põllumajandus-, kalandus- ja toiduteemad, võib-olla enamgi.

SEE, ET MEIL maaelu eest otsest vastutajat pole, on ka üks põhjus, miks paljud organisatsioonid leiavad, et poliitika on suurtootjatekeskne. Maaelu kui terviku nägemine aitaks eelistusi tasakaalustada ja annaks maaelupoliitikale uue sisu.

Kolmandik eesti rahvast, kes elab maapiirkonnas, vajab kindlustunnet. Eesti maaelupoliitika omakorda vajab tasakaalustatud tulevikuvaadet.

Riigikogu infotunnis pakkus endine põllumajandusminister Jaanus Marrandi välja, et siis tuleks luua ka linnaeluministeerium. Tema seisukoht oli pehmelt öeldes kohatu. Selle analoogia põhjal võiks ju Riigikogus olla vaid kaks komisjoni: maaelu- ja linnaelukomisjon.

PIGEM TULEKS mõelda regionaalministeeriumi liitmisele maaeluministeeriumi alla, sest regionaalne tasakaalustatus on üks maaelu suuremaid võtmeküsimusi. Maaeluministeeriumi loomine on lõpuks sümboolne samm, kui tahame ajaga kaasas käia ja Eesti maaelus uue lehekülje pöörata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles