Kommentaar: Varjatud ressursid tuleb üles leida

Kahtlemata teeb eestlane sama palju ja sama intensiivselt tööd kui tema kolleeg heaoluühiskonnas, kuid ikkagi on meie sotsiaalne kogutoodang ja tööviljakus mitu korda madalamad kui lääneeurooplastel. Jutt tööviljakuse tõstmisest on õige ja vajalik, aga ega õmblejale kahte lisakätt siirdada saa, tema töötab tõenäoliselt niigi oma suutlikkuse piiril.

Kas oleks siis õigem vedada usinaid orje sisse endistest liiduvabariikidest või tuleks rakendada hoopis meie enda väljaõppinud ja kogemustega tööjõudu otstarbekamalt ja efektiivsemalt, et edu korral ka suuremat palka maksta?

Kindlasti on ettevõtetes varjatud ressursse, mis esmapilgul silma ei torka, kuid tegevusi sügavamalt analüüsides võivad paista innovaatilisena.

Toon ühe näite teeninduse vallast, sest olen selles sfääris pikka aega tegutsenud ja näen siin varjatud võimalusi. Muidugi eeldaks see muudatusi meie kõigi mõttemallides, kuid osa firmajuhtide puhul on need (üllatav-üllatav!) juba aset leidnud.

Ja nimelt: miks ei võiks koristada tööajal? Ettekujutus koristajast kui hallist hiirekesest, kes hiilib kontorit kraamima alles siis, kui isegi päris hiired magavad, on ju ajast ja arust. Või kuidas?

Mujal maailmas käib koristamine juba ammugi ka päevasel ajal ja teiste töödega kõrvuti. Kas koristaja, kui ta on hoolitsetud, meeldivas vormirõivas ja püüab teid võimalikult vähe häirida, segab rohkem kui mõni itimees, pitsatooja või kuller?

Pealegi te näete, kuidas tekib puhtus, ja jätate seetõttu ehk nii mõnegi paberitüki maha pudistamata või pühite ukse ees jalgu.

Olulisim on aga see, et koristaja jõuab sellise töökorralduse puhul märksa rohkem tööd teha kui seni. Üldlevinud arusaama kohaselt peaks koristatama varahommikul enne või hilisõhtul pärast tööd.

On selge, et üks koristaja ei saa viibida ühel ajal mitmes kontoris, ja paraku pole kloonimistehnoloogia veel sel tasemel, mis seda ehk võimaldaks.

Kui viia sisse ajalised nihked, see tähendab, et koristada võiks ka päevasel ajal, oleks koristaja rakendatud täistööajaga ja tema tootlikkus oleks tunduvalt suurem. Nii väheneks karjuv vajadus selle elukutse esindajate järele tunduvalt.

Muidugi on kohti, kus ei saa või ei tohigi koristada töö ajal, aga nii on see ka mujal maailmas. Oluline on korraldada töö ümber seal, kus see on võimalik ja vajalik.

Eestis on 15 000 — 20 000 puhastusalal töötavat inimest ja kui õnnestuks ainult neidki efektiivsemalt rakendada, leevendaks see kindlasti üldist tööjõudefitsiiti. Veelgi mõjuvama tulemuseni jõuaks, kui leida varjatud ressursid üles teisteski valdkondades.