Ühejalgne viinamäetigu kaevab talveks koopaid

Viinamäeteod, kes võivad Euroopa maismaatigude hulgas uhkustada suurima kojaga, jõudsid Eestisse tänu inimestele, kes neid toiduks kasvatasid. Lindude, loomade ja kahepaiksete menüüs on neil tähtis roll tänapäevani ning mõnel maal kuuluvad nad ka inimese söögilauale. Foto: Liina Rajaste

Kui Matti Orav metsistuma kippuvale aianurgale suvel trimmeriga kallale läks, ei osanud ta arvatagi, et teda ootavad suured teod, kelle ohupiirkonnast evakueerimiseks peab töö ühtelugu katkestama.

Lossimägede naabruses asuvas õues ilmus viinamäetigusid päevavalgele kümnete kaupa. See viis Oravale külla tulnud sõbrad mõttele järele proovida, kuidas need gurmaanide menüüsse kuuluvad tegelased grillitult maitsevad. Et õiget retsepti polnud, otsustati roast siiski loobuda ja ega pererahvas olekski vist raatsinud tigusid küpsetama hakata.

Vähe sellest, et nad molluskeid pintslisse ei pistnud: õues ringi liikudes püüdsid nad ka hoolega vaadata, et mõni tigudest jala alla ei jääks. Selliste allüürnike puhul pole ju mõtet loota, et nood ise inimese eest kõrvale põikaksid.

Nii sõbralik kohtlemine ei saa osaks just paljudele tigudele. Pigem astutakse neile isegi meelega peale ja üritatakse neid iga hinna eest oma aiast eemal hoida.

Peamiselt on inimeste vaenulikkuse taga tigude tüütu komme pista nahka just kõige maitsvamad aedviljad ja rikkuda ära kõige punasemad maasikad, ent ilmselt on oma osa sellelgi, et tigu tundub looduse kroonile suvalise sültja massina, mis nagu polekski elusolend.

Vaatamata sellele et imetajatega võrreldes on tigu tõepoolest lihtne nagu Disney koguperefilm Sulev Keeduse loomingu kõrval, on ta tegelikkuses tunduvalt keerulisem olevus, kui pealtnäha paistab.

Lähedane silmapiir

Esmapilgul tundub viinamäetigu nagu teisedki limused sõna otseses mõttes näotu. Kahe paari tunnalde ja liikumissuuna järgi saab küll aru, kumb on tema esiots, kuid nägu kui sellist tal justkui polekski. Mulje on aga ekslik.

Viinamäeteol, kes kuulub tigude klassi kõige arenenumasse seltsi, tippsilmaliste sekka, ongi pikemate katsesarvede otsas silmad. Need ei näe küll kaugemale kui heal juhul sentimeeter, kuid tigude liikumiskiirust arvestades sellest perspektiivist ehk piisab. Tunnalde otsas asuvate silmadega võiks tigu olla üks neid väheseid elusolendeid, kes näeb oma kõrvu, kuid oh häda: kõrvu tal pole ning ka kuulmine puudub täielikult!

Õnneks on tigude haistmine, mis toimib läbi naha, veidi parem kui kehvavõitu nägemine. Raamatu «Loomade elu» andmetel võib viinamäetigu tunda isuäratava küpse meloni lõhna kergete tuulepuhangute abiga juba 50 sentimeetri kauguselt, ehkki täiesti liikumatu õhu korral tuleb vahemaad lühendada kõige rohkem kuue sentimeetrini. Võõraste lõhnade eristamiseks, isegi kui tegemist on sellise haisva kraamiga nagu nuuskpiiritus, peab distants olema veelgi väiksem: neli sentimeetrit.

Loogika ütleb, et kui tigu armastab küpse meloni lõhna, peab tal olema ka suu, millega maiuspala süüa. Ongi, ja selles on koguni pisikesed hambad, mis moodustavad riivitaolise elundi nimega hõõrel.

Liueldes läbi elu

Kui viinamäetigu kasutab seda peamiselt roheliste taimeosade jahvatamiseks, valmistades näiteks viinapuukasve süües peavalu veinitootjatele, siis on sääraseidki tigusid, kellele taimetoidust ei piisa. Nemad armastavad liha, olgu selleks nõrgem liigikaaslane või hõrk raibe.

Tigudel on ka süda, magu, neer ja närvid. Ainult aju ei ole. Enamik molluskitest hingab lõpuste abil, kuid koos teiste Eesti suuremate maismaatigudega kopstigude sekka kuuluval viinamäeteol on selleks otstarbeks kopsulaadne veresoonterohke mantliõõs.

Kõigist neist organitest poleks aga suurt tolku, kui tigu liikuda ei suudaks. Tõsi, paljud molluskid veedavadki oma täiskasvanuelu, lebades kusagil meres ja toitudes sellest, mis veega suhu kandub. Ent iga viinamäetigu teab, et kui hiir võib vahel ka magavale kassile suhu joosta, siis mahlane kapsaleht ei tee seda kunagi.

Seetõttu on loodus andnud tigudele jala, ehkki inimesele näib, nagu roomaksid nad kõhuli. Tegelikult ongi see kõhuna tunduv kehaosa jalatald, mille tagant ette jooksvad lainelised kokkutõmbed tigu edasi viivad. Et liikumine oleks lihtsam ja hõõrdumine väiksem, on talla eesosas lima eritav nääre, mille abil tigu libiseb edasi sujuvalt nagu uisutaja jääl. Mõnel liigil on niisugune elund ka tagaotsas, võib-olla siis tagurpidikäigu jaoks.

Kui käest ei saa, hoia jalast

Jalg pole teol kaugeltki ainult liikumiseks. Ta peab sellega tehtud saama kõik toimingud, mis elus tarvis läheb, isegi paaritumise ajal partnerit embama.

«Loomade elu» kirjutab, et viinamäeteo sigimisvalmidus avaldub otsekohe tema käitumises. Ta roomab aeglaselt, justkui midagi otsides, jääb sageli poolel teel seisma ja ootab kaua ühel kohal, tõstes keha eesosa veidi ülespoole.

Inimesel läheb tarvis üsna elavat fantaasiat, et kujutleda aeglaselt roomavat tigu, kuid kahel sellisel isegi tigude mõistes venivillemil on vaja lausa erakordset kannatust, et kokkusaamine ära oodata.

Viinamäetigude elu teeb mõnevõrra kergemaks see, et paariline ei pea olema vastassoost. Nemad on hermafrodiidid ehk varustatud mõlema komplekti suguorganitega.

Maismaal elavate kopstigude paaritumisrituaal on kirglik ja pühendunud, aga kõrvaltvaatajale ka koomiline, nagu võõrad pulmamängud ikka kipuvad olema.

Kaks sigimisvalmis tigu tõuseksid nagu tagajalgadele, kui nad end teineteise naljal püsti ajavad ja jalatalda vastastikku suruvad. See pole aga veel akt ise, vaid pika eelmängu algus. Mõnda aega uurivad paarilised teineteist sellises asendis kombitsatega, kuid siis nad justnagu väsivad ja langevad koos maha. Endiselt tallaga tihedalt teineteise vastu liibudes jäävad nad liikumatuks veerand- või isegi pooltunniks ja alustavad pärast seda mängu uuesti.

Niisuguste tsüklitega möödub kaks tundi, kuni rohkem erutunud loom torkab partneri kehasse lubjast killukese, mis viib ka tolle vajalikku erutusastmesse. Seejärel jõuavad nad viimaks mõneminutise suguühte endani, millest omakorda kulub veel hulk aega spermapakikeste vahetamiseni. Alles siis on teo tegu tehtud ja ta võib jälle oma teed minna.

Uruloom lõunast

Mõlemad teod poetavad oma viljastatud munad selleks spetsiaalselt kaevatud auku, mille nad seejärel sulgevad.

Koopa uuristab viinamäetigu endale ka sügiseste külmade saabudes, et talv mõnusasti üle elada. Võib vaid ette kujutada, millist pingutust nõuab kaevamine olevuselt, kellel pole ühtegi kätt ja on vaid üks jalg. Selle talda peabki ta tugevalt vastu maad suruma ja jõuliselt kaapima, et auk valmis saada.

Kui pind osutub liiga kõvaks, võib viinamäetigu tarvitada vastupidist trikki: ta heidab selili ja kaabib endale jalaga puulehti peale. See pole küll nii soe ja kindel koht kui maapõue peidus, kuid lõppude lõpuks on tal ju oma maja kaasas.

Koda pole tigudele tähtis mitte ainult kallaletungi korral, vaid aitab üle elada ka äärmuslikke temperatuure ning säilitada vajalikku niiskust. Selleks suleb tigu ebasoodsate olude korral koja suu talikaane ehk epifragmaga. Eestiski levinud vööttigudega tehtud katsed on näidanud, et sel viisil suletud karbis suudavad nad taluda isegi 120 miinuskraadi.

Viinamäeteo kohta sellekohaseid andmeid küll pole, kuid üldiselt paistab ta eelistavat leebemat kliimat. Pikka aega leidus teda Eestis vaid saartel ja läänerannikul, kus talved on pehmemad. Viimasel ajal on viinamäetigu inimese kaasabil levinud ka mujale. Viljandimaal võib teda lisaks lossimägedele kohata näiteks Õisu kandis.

Suurema arvukuse tõttu pole viinamäetigu enam kaitse all nagu vanasti. Õigupoolest on see limus meil võõrliik, kelle Lõuna-Euroopast siia jõudmise taga pole mõistagi tema enda kiired jalad. Väidetavalt tulid viinamäeteod Lääne-Eestisse munkadega, kes neid mitmel pool kloostrites kasvatasid, et paastu ajalgi maitsvat nosimist oleks.

TIGU

Tavaline viinamäetigu (Helix pomatia) on Euroopa suurima kojaga maismaatigu.
Koja läbimõõt võib küündida viie sentimeetrini.
Kojal on 4,5—5 keerdu, selle värvus on enamasti kollakaspruun, kuid sageli ka hallikas.
Eluiga on 6—7 aastat, täiskasvanuks saavad 3—4-aastaselt.
Pojad kooruvad munast 3—6-nädalaselt.
Allikad: «Loomade elu», «Eesti Elusloodus», «Eesti loodus»