POLIITIKA ON ÜKS üpris imelik tegevusvaldkond. Miks? Aga sellepärast, et poliitikutel on kombeks saanud võrgutada avalikkust pidevalt kõrvaliste sündmuste ümber tantsimisega. Viimastest kuudest võiks selle kohta kõige iseloomulikumateks näideteks pidada tuliseid arutelusid presidendivalimiste ning pronkssõduri üle.
Keskendugem olulisele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riikluse seisukohalt on ebaoluline, mis nimi on persoonil, kes hakkab täitma riigipea esindusülesandeid. Parlamentaarse riigikorralduse puhul, nagu meil on, piirduvad selle inimese võimalused paremal juhul näpu viibutamisega. Tegelikku elu pole tal võimalik märkimisväärselt mõjutada, sest selleks ei ole seadused talle võimuhoobasid andnud.
HOOPIS TEINE tera oleks siis, kui sümboolse väärtusega ameti võiks täita otsevalimiste kaudu. Sellist võimalust valijail hoolimata korduvatest lubadustest ei ole ning rahval tuleb ka seekord piirduda erakondade vastastikuse alttõmbamise jälgimisega.
Pronkssõdur Tallinnas Tõnismäel on teine teema, mis köidab ajakirjandust ja annab poliitikaga tegelevaile inimestele võimaluse kirgi õhutada. Jääb üle nentida, et riikluse seisukohalt on vähe oluline, kuhu ja millal monument teisaldatakse. Teisalt on küll emotsionaalselt tähtis, et edaspidi ei lastaks meie silma riivata kord aastas ausamba juures lehvitatavatel punalippudel.
AGA SELLELGI on väga vähe pistmist meie lähemate aastakümnete tulevikuga. Riikluse seisukohalt on oluline, et püsiksime tugeva riigina. Eestisuguse väikeriigi jätkumise küsimusele saab läheneda kahe eesmärgipüstituse kaudu.
Esimene ja peamine on tagada oma rahva ja rahvuse säilimine. Teine samm on tagada elanike konkurentsivõimelisus.
Kellelegi ei tohiks olla üllatus, et iibega on meil lood üsna halvad. Selleks, et sündimus märgatavalt suureneks, on riigil tarvis teha meeletuid pingutusi. Tõsi on see, et peaaegu kõik erakonnad on valimiseelsete lubaduste seas esikohale tõstnud lapsi puudutavad teemad. Kahjuks seisneb nende sisu vaid raha pakkumises ja seega endale lisahäälte meelitamises. Sisulistest ja tulemuslikest sammudest ollakse kaugel.
EESTI SÄILIMISE saab tagada üksnes selgelt tajutav lastekeskesus. Selleks on vaja läheneda probleemile kogu selle keerukuses ja luua kiiresti süsteem, mis kõrvaldaks sündimust pärssivad takistused. On siililegi selge, et riiklus säilib ainult meie järeltulevate põlvkondade kaudu.
Teine oluline riiklik siht on säilitada rahva võistlusvõime rahvusvahelisel tasandil. Kõik meie kodanikud peavad olema tööturul võitluseks paremini ette valmistatud kui suurriikide elanikud. Seda on taas võimalik saavutada eelkõige haridussüsteemi kaudu.
Viimased nädalad on näidanud sellele eesmärgile vastupidist. Meie kõige pikemaealisem, läbi mitme valitsuse postil istunud haridusminister tunnistas, et olukord on katastroofiline. Mailis Reps arvab, et tema kohus on hoiatada ohtude eest. Nii see päris ei ole. Ministri kohus on karisid vältida, teha kõik, et ohuvõimalused meid ei tabaks.
MINISTER PEAB valitsuses selgeks tegema, et haridussüsteem on meie riigis üks tähtsamaid valdkondi. Selle asemel laseb tema riigieelarve ülejäägi, mida oli ligi kaks miljardit (!) kanda mujale ja tõstab alles siis hädakisa.
Poliitikutel on viimane aeg hakata mõtlema tulevikule, tegelema sellega eesmärgistatult, et teha üheskoos teoks praegu uskumatuna näivaid asju.