Pärast meid tulgu või veeuputus

SUVEPUHKUS annab aega heita pilgu eelnenule ja suunata mõtted tulevikku.

Eestil läheb üsna hästi. Majandusnäitajad on üle ootuste kõrged ja valitsus raporteerib töövõitudest. Maksud on laekunud lausa nii hästi, et tuleb kahe miljardi kroonine lisaeelarve.

Ometi tükivad eestlased välismaale tööle. Kohe nii hullusti, et elutähtsad ametid on jäänud suures osas täitmata. Napib politseinikke, päästjaid, meditsiinitöötajaid ja ehitajaid. Sellist olukorda ei saa pidada normaalseks.

LIHTSUSTAV ARUTLEJA väidaks, et inimeste piiride taha suundumise on põhjustanud tööjõu vaba liikumine pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Paraku toimus sama protsess ka varem, aastaid enne Euroopa Liidu liikmeks saamist.

Tööinimeste parematele jahimaadele minek on tegelikult laialt levinud tava. See on seda jõulisem, mida vähem turvaliselt kodanikud ennast tunnevad.

Kõige äärmuslikumat oma riiki suhtumist nägin Bosnias. Esimeste, aasta pärast sõda aset leidnud valimiste ajal ei kohanud ma seal ühtki noort, kes oleks soovinud oma tulevikku kodumaaga siduda. Selle põhjused olid valusad mälestused ja ebakindlus eesseisva suhtes.

MEIL ON ometi teisiti. Majandus kasvab, noortel justkui oleks tulevikuväljavaateid, aga inimesed ikkagi lahkuvad. Põhjus võib olla sügavamal, kui esialgu paistab.

Laulva revolutsiooni ajal lubati süüa kas või kartulikoori, peaasi et oma riigi tagasi saab. Riik saadi tagasi ja ülekantud tähenduses söödi isegi kartulikoored ära. Jäädi ootama, millal riik suudab kodanikule turvatunnet pakkuda. Oodatakse senini.

KORRALINE RAHALINE premeerimine mõnesaja või isegi mõne tuhande krooni piires võib tekitada hetkelise illusiooni, aga seda ei jätku kauaks. Raha kulub ära, aga turvatunnet ei tule.

Kodaniku seljaajus tuksub hulk olemusliku tähendusega küsimusi. Kui kaua püsib Eesti riik negatiivse iibega? Kas riik panustab lähema kümne aasta jooksul migrantidesse või loob oma tegevusega eeldused enda säilimiseks?

Aitab, kui lähtuda kõigile arusaadavast riigieelarve kulust. Keegi peab tulevikuski pensionäridele vanadustoetuse välja teenima.

SENI JAGATAKSE lisaraha hetkepoliitilistest eelistustest lähtudes. See on riigivalitsejate väga lühinägelik suhtumine. On viimane aeg luua tegevuskava, mis suudab vaadata aastakümneid ette, et meil oleks raskuste saabudes millelegi toetuda.

Meie tulevased valitsused peavad pöörama näoga kodaniku poole. Rasked otsused on tehtud üle kümne aasta tagasi. Nüüd on vaja lisaks majanduslikule luua sotsiaalne vundament. Kuidagi ei taha, et meie järeltulijad peaksid meid enesekeskseteks elunautijateks. Sellisteks, kellel on ükskõik, mis pärast neid tuleb.