OLIN JAANIPÄEVA paiku hädas, sest roheline sibul oli müügilt kadunud.
Kas Euroopa direktiivid süüa ka sünnivad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei imestanud, et Viljandi poodides rohelist sibulat nappis, aga põud oli jõudnud ka Tartumaa A ja O poodidesse. Tartumaal Alatskivil soovitati hoopis Peipsi äärde sõita ja otse peenralt osta, sest roheline sibul on riskantne kaup, mida on kahjulik suvel letile seisma tellida.
Andsin kohalikule õllesõbrale ühe väikese pudeli õlleraha ja kümne minuti pärast tõi ta mulle kaks kilo sibulaid. Sibulasalati nälg oli selleks korraks kustutatud.
PÄRAST JAANI, kui Mulgimaale tagasi jõudsin, läksin Koidu tänava A ja O kauplusse. Ja ennäe imet, sibul oli väikestes kilepakendites müügil. Pakendil polnud aga mingit viidet, kust sibul pärit oli, kas Eestimaalt või mujalt.
Ostsin hea meelega Eestimaa porgandeid. Arvega nr. 6932/29.2006 kell 13.15:17 ostsin «Pestud porgand, 500 g, I klass. Kanarbiku Köögivili, Harjumaa, Tuula küla». Eestimaal kasvatatud porganditest jäi kahjuks pärast puhastamist järele vaid väike osa, sest need olid kilepakendis mädanema läinud. Viisin porgandid kauplusesse tagasi ja sain uue koti, ent ega needki palju paremad olnud.
TÜHJA NEIST porganditest. Kõige rohkem olin ma imestunud siis, kui lugesin arvelt rohelise sibula kilohinda. Must valgel oli kirjas 80 krooni. Mina ostsin küll väikese koguse, viie krooni eest.
Esialgu arvasin, et midagi on väga viltu. Kas tõesti on Viljandis müügil sedavõrd kallis roheline sibul? Pärast sain teada, et kuuldavasti olevat see nii terves Eestis.
Kus riigis me ikkagi elame? Turul maksis roheline sibul alles 30 krooni kilogramm. Ka seda hinda pean lubamatult kalliks. Aga et kauplus nii kalli hinnaga kaupa sisse võtab ja müüb, on ennekuulmatu.
KUIDAS MEIE vaesemad tarbijad isegi ei märka, kui kallist kaupa tarbijate ühistu poodides müüakse? Samal ajal on Peipsi ääres sibulakasvatajad hädas, sest nende odavat sibulat ei vaja keegi. Sealne saak mädaneb. On häbiväärne, et vähese raha eest müüdav toodang odavalt tarbijani ei jõua.
Kuhu on kadunud juur- ja puuvilja varumispunktid? Väikeaiapidajad võiksid sinna oma saagivarusid ja ülejääke pakkuda. Nii mõnigi saaks pensionilisa.
OLEN KUULNUD, et potipõllumehed pole enam moes, sest neid ega nende toodangut ei saavat kontrollida. Nüüd on euronõuded ning ostetakse ainult lepingutega ja kontrollitud köögivilja.
Varem koduaedades kasvatatu küll kedagi ära ei tapnud. Aga milliste taimekasvatusvahendite ja väetistega need suured hiigelkasvualad on üles putitatud, ei tea keegi.
JÄÄB ÜLE mõelda, kus on meie toiduainete hinnapoliitikud. Kas ka nemad on harjunud mõtlema, et eurodirektiive ei tea keegi? Teatavasti on nõuded olemas, aga kellele, see jäägu tavainimese mõelda. Ent tühi kott ei seisa püsti ja tühi jutt ei maksa midagi.