JAANA KUKK: mulle meeldiks, kui mind kunagi ka grimeerijana märgataks

Ugala grimeerijast näitleja Jaana Kukk peab oma olukorda teatris ideaalseks. Foto on võetud Pärnu rannas, kui filmiti kaadreid lavastusele «Kaevame vanaema üles».

FOTO: Ugala

1993. aastal Viljandi Kultuurikolledžisse teatrikunsti õppima tulnud Kiviõli neiust Jaana Kukest on ajapikku saanud Ugala grimeerija, keda võib viimasel ajal siiski tihtipeale hoopis lavalaudadel näha. Tema lauluhääl on pälvinud asjatundjatelt kiidusõnu.

Kuigi Jaana on oma praeguse eluga väga rahul, ei tulnud kõik see kätte sugugi lihtsalt, vaid nii mõnegi eksirännaku järel.

Milliste ootustega sa üldse kultuurikolledžisse tulid?

Tegelikult ma ei tulnudki siia näitlejaks õppima, vaid näitejuhiks. Ma ei tea, millisest lehest lugesin, et hakatakse õpetama näitejuhtimist. Muidugi tahtsin ka näitlejaks saada, kuid teadsin samas, et lavakasse proovima ei lähe, sest sinna ma niikuinii sisse ei saa.

Ma ei teagi praegu enam, mida siis mõtlesin või kust võtsin selle, et minust võiks saada näitleja.

Kas see oli su ainus valik pärast keskkooli?

Ei, mul olid paberid sees veel Jõhvi kutsekoolis mingil pangandusega seotud erialal. Olin ikka üsna kindel, et siia sisse ei saa ja pean minema pangandust õppima. Et mind võeti kolledžisse vastu, ei pidanudki ma õnneks oma nõrga matemaatikaga Jõhvi minema.

Kuidas sa neid nelja kolledžis õppimise aastat tagantjärele meenutad?

Olen sellele koolile väga tänulik: ta on muutnud mind selleks, kes ma nüüd olen. Arvan, et olen rohkem inimene kui pärast keskkooli. Ma ei ole enam asjades nii kindel kui siis. Teadsin tollal ikka väga kindlalt, mis on mis. Nüüd oskan teisi kuulata ning usaldan ka kedagi teist peale iseenda.

Millised olid sul kooliajal raskemad ja kergemad hetked?

Sain algul kursusele vabakuulajana — tasulisele kohale, mis maksis 600 krooni ja polnud tollal just kõige odavam. See pool õpiaastat oli päris õrn periood. Aastavahetusel põhikohale pääsedes mu kindlus muidugi kasvas.

Tegelikult läks vist kõik suhteliselt tõusvas joones. Kuigi olin üsna enesekindel, tundsin end samas abitu ja väikesena. Kooli tulles ei teadnud ma ju isegi seda, mis asi on etüüd.

Ei mäleta, et oleksin millalgi tahtnud ära minna.

Väga huvitav oli kooliajal töötada koos Ingomar Vihmariga.

Pärast kooli lõppu said vähesed meie kursuselt lepingu teatrisse. Millisena nägid siis oma tulevikku?

Viimasel kursusel, kui tegime diplomilavastusi, mõtlesid kõik sellele, kuhu tööle saada. Kutsusin siis Pärnu teatri tollase juhi Raivo Trassi ennast vaatama. Trass tuli kohale ja valis pärast meie kursuselt oma teatrisse Kristiina Küti, Andres Karu ja Meelis Sarve. Ma olin nii solvunud, sest ta isegi ei öelnud mulle midagi.

Siis oli ikka suur küsimärk, mis edasi saab. Õppelaen oli kaelas ja tööd ei olnud. Õnneks sain kohe VAT-teatrisse ühe rollilepingu ja jõuludeks teise Rakvere teatrisse. Mõtlesin vargsi, et kui nad mind nüüd seal rollis näevad, siis teevad äkki ka päris näitlejalepingu pakkumise, aga seda ei tulnud.

Mõtet, et lähed kuhugi rahvamajja näitejuhiks, ei olnud?

Ei. Tegelikult päris naljakas: tulin õppima näitejuhtimist, kuigi teadsin, et mingit juhendajat minust ei tule. Seda ma arvan seniajani: ütlen ikka, et kui oskaksin, küll ma siis lavastaksin. Aga ei oska.

Kuidas sa otsaga Ugalasse tagasi jõudsid ja mitte näitlejaks, vaid hoopis grimeerijaks?

Ugalal tekkis vajadus ühe lisagrimeerija järele ja küllap ma olin jäänud seal kooliajast meelde. Nimelt oli meil diplomietendusega «Kroonu onu» väga palju väljasõite rahvamajadesse ja seal tuli meil Ülle Bernhardtiga endil grimmi teha. Käisin veel pärast kooli lõppu Ugalas mängimas «Timm Thaleris», kus osales palju kolledžinoori, kellele tegin samuti grimmi. Ja nii tuligi Ugala grimeerija Ülle Konovalov lagedale selle ettepanekuga.

Kas võtsid seda pakkumist kui kindla palga peale saamist või oli see võimalus akna kaudu sinna sisse ronida, kuhu uksest ei pääsenud?

Eelkõige ikka materiaalse poole pärast. Mulle öeldi kohe ära, et ärgu ma mingite rollide peale lootku, tehku oma tööd ja õppigu asja. Kui grimmikunstniku töö poleks mulle huvi pakkunud, ega ma oleks siis seda pakkumist vastu võtnud.

Aga igatsus lavale saada oli mul endiselt. Mäletan, kuidas «Mary Poppinsi» proov käis: mina olin grimmitoas, kammisin parukaid ja nutsin, et ei saa enam kunagi lavale.

Millal sai sulle selgeks, et lavale pääsemine pole ainult unistus?

Olin vist pool aastat olnud poole kohaga grimeerija, kui Andres Lepik hakkas tegema naisnäitlejatega lavastust «Tantsutund». Ta tahtis mind sinna grimeerijaks ja ütles ühtlasi, et kuna see on naiste tükk, siis õpi kõigi rollide tekstid selgeks — juhuks, kui keegi peaks haigeks jääma. Seda võimalust siiski ei tulnud.

Kuidas see mõjus?

Olin alles koolist tulnud. Loomulikult: keda on hea niimoodi vette visata? Eks ikka oma õpilast. Nii ma seda võtsingi: kui vaja, siis teen seda, sest õpetaja käskis. Suurt rõõmu, et saan jälle lavale, ei olnud.

Järgmine roll oli sul operetis «Ainult unistus». Hiljemgi oled sa olnud eelkõige laulev näitleja. Kas laul oligi päästerõngas, mis sind taas lavale tõi?

Ma arvan küll, jah. «Ainult unistuses» oli vaja laulvat näitlejat ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov oli kolledži ajal olnud ka meie õpetaja. Ega lavastaja Kaarel Kilvet mind kusagilt ei teadnud, küllap Peeter mind soovitas.

On sul praegu ka rohkem vastutust? Sa pole ju enam grimeerija, kes teeb vahepeal laval väikseid sutse, vaid pead ennast õigustama ka näitlejana.

Ei ole. Olen endiselt grimeerija, kes ka näitleb. Ilmselt ei saaks ma selline mängiv grimeerija olla, kui poleks Merle Saluveeri ja Ülle Konovalovit, kes grimeerivad siis, kui mina mängin. Kui nemad ühel hetkel ütlevad, et nad niimoodi ei jaksa, siis ma enam ei mängi.

Aga sa ei mõtle nii, et su ametinimetus võiks olla vastupidine: näitleja, kes grimeerib?

Ma ei tahaks niimoodi mõelda, mulle meeldib teine variant rohkem. Kas tead, mis mu elu unistus on? Mulle meeldiks, kui mind märgataks grimeerijana ka!

Ma ei kujuta ette, et ei saaks enam ühtegi rolli... Võtan praegust olukorda just sellisena, nagu see on, ja eks näe, kuidas edasi läheb.

Sul on suurepärane lauluhääl, mida on märgatud. Kas sa pole mõelnud muusikalidesse kandideerida?

Kunagi üks hea sõber soovitas minna «Miss Saigoni» katsetele. Ma siis käisingi. Läksin seal krampi ja mulle öeldi ära, aga ma ei kahetse. Enam ma proovima ei läheks. Kui mulle üks kord öeldakse ei, siis nii ongi. Ma ei taha astuda kaks korda ühele rehale. Nüüd on juba nii, et te teate, kust mind leida võib, kui on vaja. See ei tähenda, et oleksin ülbe.

Kuidas kodused sinu praeguse käekäiguga rahul on?

Nad lõikavad artikleid välja ja käivad esikatel.

Kujutad ette väikest Kiviõli... Ja siis käib meediast läbi sinu tütre nimi. Mis sa ise arvad, mida nad tunnevad? Nad on seal võib-olla suuremad tegijad kui mina.

Kahjuks ei ole väga tihti võimalik seal külas käia: aega on vähe ning sõit kallis ja pikk.

JAANA KUKK

Sündinud 26. juunil 1975.

Lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri I lennu.

Rolle: Fiokla Ivanovna («Naise võtmine»), Tjorven («Väike Tjorven soolavareselt»), saadiku abikaasa («Anna Karenina»), Serafiina («Niskamäe kired»), Liesl («Don Juani öö»), Tralla («Toomas Nipernaadi»), Elsa («Kroonu onu»), Suzanne («Figaro pulm»).

Allikas: «Sakala»

ARVAMUSED

Andres Noormets, õpetaja

Jaana puhul on tegemist inimesega, kel on mitu suurepärast iseloomujoont. Ta ei tegele garderoobis teatri juhtimisega, nagu paljud teevad, vaid laseb intriigidel endalt maha voolata. See on väga eluterve suhtumine — asi, mida ma olen temalt õppinud.

Väga hea, et tal on näitlemise kõrval teine amet, millele saab toetuda, kui asi läheb ebakindlaks. See on jätnud ta vaimselt terveks. Tänu grimeerijaametile sai ta sundimatult teha lahti õie, mis kohe näitlejana teatrisse asudes poleks võib-olla niimoodi avanenud.

Mul on tema üle väga hea meel.

Peeter Konovalov, Ugala muusikajuht

Jaana on väga töökas ning alati valmis tööks ja proovimiseks — anna ainult ülesandeid. See on mulle väga imponeerinud.

Paljud küsivad pärast seda, kui on kuulnud Jaanat «Onu Vanja» etenduse vaheajal laulmas, mis rahvusest ta on, et suudab laulda vene romansse nii hingestatult.

Tagasi üles