Täämbe om meil viil jõudu Eesti maaelu ajalugu uuri ja mõista. Vahel arva õnnestup löüdä mõni uus dokument, mida ajaluulase risti ja põiki aruteve nende vähäste andmete sidumisess, mis meil om täädä.
SELETEMINE: Kas Eesti taluse om vabass saanu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
700 aastet orjaaiga olli 255 500 päevä. Kik sii aig om mede esivanempe läbi, üle või ärä elänu. Tullive sakslase, taanlase, poolaku, ruutslase, venelise ja sis viil mede oma punatse. Targempe neist jätive maaelu pudumede, sii oless toonu üten vaesuse ja nällä.
Taluse või laiepelt ütelten maaelu toitsive, kaitsesive, oisive oma ümmert elämise terve justku ende ihu. Mitti käe raudun, vaid käe täis tüüd; mitti vangitornin, vaid iki oma kodukotusen; mitti karjana barakken, vaid oma naise, laste ja luumi man; oma kodu linnulaulu, lille ja mõtsamarju, sünni ja surma, armastuse ja rahvalaule sehen.
Mia ole vahel ende käest küsünu: kes olli siispidiselt rohkep vaba, kas rüütel, mõisnik, sõapäälik oma kivimüüre vahel või maainimene oma piirikividege tähistet väiksen riigiksen, mis kands imeilust nime «kodukotus»? Uhkus ja rikkus ei tuu õnne, vaesus ja alandlikkus ukku. Justku kige parep külmäkindel rüäsort om eesti rahvas üle elanu kik vabaduse võtmise ja andmise.
Saksa mõisniku ollive lõpuss päältnätä justku valge inimese, ku andsive taluperedel võimaluse lainude abil maa ja ka esiennäst vabass osta. Kes oless seda arvanu, et sii ei ole talude viimäne vabass saamine. Sii, midä tei nõukogude võim, om mõneti ullep Tšernobõlist. Pallalt punatse ülemvõimu nimel saadeti ettevõtlikumbe talupidaje Siberiss, muist põgenive üle piiri, muist langesive sõaväljal. Karja aeti kokku, põllu liideti ja pandi uue kohanimese. Sii om ollu kige võimetum võim, mis suuts võimul püside üksnes julma ävitemisege. Lõhuti täielikult maaelu tava, ävisive armsass saanu kodukotuse. Tulep auste neid inimesi, kes pääle seda oma elu siin jakksive, nende otsivet vaimu jäiä kultuuri kaudu elavass, püüdlevass ja toimekass rahvass. Kus om mede kodu, põllu, tii ja raavi? Mõts om täüs kiviaidade ja -unnikite jälgi, umbekasunu tiiradu. Ma ole kindel, et Tšernobõl saap oma ävituse tagajärgist enne üle ku Eesti külä.
Sisuliselt ei ole punane võim meid viil vabass anden, sest piirikivise ja ektari ei ole viil taluse ja kännu ei ole põllu- ega mõtsamajandus. Maaelul om vaja enge, raditsioone ja arit maad.