ÜKS AVALIKKUSE EES pidevalt käsitletav teema hakkab lõplikult ära tüütama. Ajalehed ja raadiote jutusaated käiavad väsimatult igat võimalikku presidendivalimistega seotud üksikasja. Ajakirjandusest võib aru saada, sest teema toob lisatarbijaid. Aga kui kohtad tuttavaid ja need pärivad, kes saab presidendiks, siis ajab harja punaseks.
Ebavõitluse tagamaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel vastan üsna tuimalt, et mul on ükskõik, kes Kadrioru kohale seatakse. Vabariigi esimese mehe ametit pidas suurepäraselt Lennart Meri, sellega saab praegu hakkama Arnold Rüütel. Usun, et erakondade pakutud kaksteist kandidaadi kandidaati toimetaksid Kadriorus nii, et avalikkus oleks rahul.
EELMISEL NÄDALAL vestlesin ühe prominentse rahvaliitlasega ja me jõudsime järeldusele, et Eestis on vähemalt paarsada võimalikku presidenti. Just selliseid, kelle parameetrid sobiksid selle ametikoha täitmiseks. Üksikasjalikumalt presidendi ülesandeid vaagides saab nentida, et riiki esindama sobivaid inimesi on meil tõesti piisavalt. Ordenite jagamiseks, suursaadikute vastuvõtmiseks ja muude põhiseaduslikult kindlaks määratud ülesannete täitmiseks on peamine esinduslikkus.
Eesti põhiseadus on parlamentaarne. Presidendil ei ole tegelikku võimu. Tema funktsioone võib võrrelda Suurbritannia kuninganna omadega. Lugupeetud inimene avab parlamendi istungeid, kinnitab seadusi ja täidab teisi talle põhiseadusega määratud kohustusi.
PRESIDENT ON esindusisik paljudes riikides, aga sama mudelit saab jälgida isegi madalamatel haldustasanditel. Siinkohal võib tuua teisegi näite Inglismaalt. Sügavate parlamentaarsete traditsioonidega maal valitakse linnapea igal aastal uuesti.
Igal aastal koguneb linnavolikogu ning valib lugupeetud ja pikaajalise linnavoliniku linnapeaks. Linnavolikogud on seal suured, üle kahesaja liikme, nii et sobivaid isikuid jätkub. Tihti jääb isegi valitava isiku parteiline kuuluvus tagaplaanile.
Linnapea saab enda käsutusse residentsi, hoiab keskajast pärit linnapea regaale, korraldab vastuvõtte ja täidab muid traditsioonilisi ülesandeid. Selle tegevuse eest ta palka ei saa, sest linna juhib linnadirektor. See on isik, kelle on palganud linnavolikogu ning kes vastutab linna arendamise eest ja viib volikogu vastuvõetud otsused ellu.
PARLAMENTAARSELT oleme sarnased Inglismaa, Saksamaa ja paljude Kesk-Euroopa riikidega. Riigi juhtimine käib valitsuses, mille esikõneleja on peaminister. Riigipeale, presidendile, jäävad esindusülesanded.
Samas on arusaadav, miks presidendivalimised kirgi kütavad. Erakond, kelle kandidaat saab riigipeaks, saab juurde mitu prestiižipunkti. Poliitikuile tundub, et see annab lisatuge kohalikel ja parlamendivalimistel. Sestap käib näiliselt äge võitlus.
MITU PARTEID on lubanud viia presidendivalimised otsevalimisteks, et rahvas saaks oma sõna otse välja öelda. Ometi pole seda juhtunud, sest otsevalimiste loosung on vajalik ainult parlamendivalimiste eel, oma erakonna populaarsuse tõstmiseks.
Kui presidendi institutsioonil oleks Eesti tegelikkuse muutmiseks mingisugunegi mõju, siis muudetaks põhiseadust ning presidendi oleks valinud rahvas juba kümmekond aastat tagasi. Tähelepanelik lugeja teab, et sinnapoole pole sammugi liigutud, sest tegelikult pole seda vaja.
NII LIIGUB karavan edasi vana rada pidi. Käib erakondlik mudamaadlus, millest ei võida keegi. Tõeline samm edasi meie poliitikamaastikul tehtaks juhul, kui erakonnad saavutaksid Riigikogus kokkuleppe. Koostöös saaksid nad näidata, et suudavad teha parteiüleseid otsuseid ja valida riigile presidendi, kes meid hästi esindaks.