Lühikese aja vältel on eesti teatris sündinud kaks mõjusat tõlgendust August Kitzbergi draamadest, kumbki tõestab omas laadis meie ilmselt parima näitekirjaniku ajatust.
Armastus ja reetmine ju sõnu ei vaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Oleg Titovi tantsulavastusest «Libahunt» Ugala väikses saalis kui Andres Noormetsa «Kauka jumalast» Endla suures saalis on saanud teatrisündmus.
Oleg Titovi mitmetähendusliku tunnuslausega «Lihtsalt pole sõnu» «Libahundi» mäng on inimlikult puudutav. Loetavate, emotsionaalsete kujunditega kõnetab ta vaatajat, kes tantsuteatri koodi kuigivõrd ei tunnegi.
Sõnavaba tantsulavastus on dünaamiline, rajatud rütmide ja muusika kontrastidele. Et rolle tantsivad draamanäitlejad, saab kehakeelest (mida vallatakse hästi!) olulisemaks silmades paotuv hing. Füüsiliste ja hingeliste väljendusvahendite kooskõla otsing on Ugala trupile väärt kogemus, mis tuleb kasuks sõnalavastustes.
Üksi maailma
Nõtke viipe teatriajalukku annab Kiiri Tamme osalemine Tiina ema rollis, sest tema mängis ju Tiinat Mikk Mikiveri «Libahundis» Rakvere Teatris 1986. aastal.
Nüüd on Kiiri Tamm kaunis ja naeratav ema, väikese tütre jaoks hoidev ja kohal, vaid hetketi endamisi ärev. Kuni rahvas (kaheksa näitleja täpne koondroll, kus igaühel on oma ilme) pöördub Tiina ema vastu ja väike hirmust vabisev laps (Sandra Jakobelovitš või Annika Ilves) jääb maailma üksi.
Rahutud kirelilled kleidil
Edasi hargneb juba armastuskolmnurk: neiuks sirgunud Tiina (Kadri Lepp), kelle heledal suvekleidil õitsevad rahutud kirelilled ja kelle silmiski on rahutu tuli; etteaimatavalt alistuva lontuloomuga Margus (Tanel Ingi) ning Mari (Hilje Murel), kel on eluõnn käest libisemas ja kes enda eest võitleb põhimõttel, et armastuses on kõik lubatud.
Selles kolmnurkses tundemaailmas pole elutarku täiskasvanuid, vanaemast rääkimata. On vaid rahvas — ohtlik, manipuleeritav mass. Jaanikustseenist kujuneb temperamentne ja jõhker «West Side Story». Mari ässitab poistekamba Tiina kallale ja kutid joobuvad «meheteost», silmis bravuur pooleks häbiga. Samal ajal on Mari ise Margusega asju joonde ajamas, kui Tammsaare väljendit kasutada.
Mari eludraama
Oleg Titovi ökonoomses lavakujunduses on tühjal laval nihkuv-ahenev sein, see muundub mõjusaimaks lühikesel viivul, mil Tiina näeb painavas mälupildis läbipaistva seina taga oma vägistajate ainitisi silmi.
Teine vaatus muutub Mari eludraamaks, mille Hilje Murel ilmekalt ja täpselt nähtavaks mängib. Publikut üllatab kohatu tseremoniaalne õukonnaballett, milleks Mari oma pulmad lavastab. Peigmees Margusele tõmmatakse pulmarüüks selga hullusärk. Hiljem jääb särk linaks lauale otsekui igapäevane meeldetuletus, et mees sai vastuarmastuseta kinni köidetud. Mari püüab oma «õnne» meeleheitlikult hoida, aga sisimas on ta pinevalt õnnetu.
Heiastub Shakespeare
Jahmatavalt juhtumisi sünnib Tiina tapmine. Mari ja Marguse järjekordses arginääkluses lööb Margus leivalõikamise noa tagantkätt kogemata Tiinale rindu. Kaasinimest tappev reetmine ei pruugigi olla efektne suurejooneline tragöödia, vaid näiliselt väike, kuid pidevalt hinge uuristav argine protsess.
Kummati kumab Tiina surmastseenist läbi saatus, meenub Carmeni tapmine. Korraks kangastub Maris leedi Macbeth, kes ei saa oma käsi verest puhtaks. Tõepoolest, Kitzbergi draamades heiastub Shakespeare.
Margus on kadunud ning mulle ei meenu, kuhu ja kuidas ta pages. Mari juurde tuleb väike Tiina, kes ehk ainsana suudab kaitsta Marit tema enese eest. Ainult laps meie hinges hoiabki meid elus. «Ära tee lapsele oma hinges haiget,» vannutab sõnatu tantsulavastus poeedi sõnadega.
LAVASTUS
«Libahunt». Oleg Titovi tantsulavastus August Kitzbergi draama motiividel. Helikujundaja Peeter Konovalov. Osades Kadri Lepp, Hilje Murel, Tanel Ingi, Kiiri Tamm ja teised. Ugala külalisetendus 13. märtsil 2006 teatris NO99.