Eesti huvides on vastuolude vältimine

Viljar Veebel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

EUROOPA LIITU on traditsiooniliselt nähtud majandusliku hiiglase, poliitilise keskmiku ja sõjalise kääbusena. Viimase 15 aasta jooksul on liikmesriigid teinud siiski palju katseid julgeoleku puudujääke kompenseerida. Iga uue lepinguga on julgeolekupoliitika osa kosunud ning ka praegu ratifitseerimistule alla jäänud põhiseaduslik leping nägi julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas ette olulisi reforme.

Eesti valitsus on Euroopa-kesksete julgeolekukavade suhtes enamasti skeptiline olnud ning kinnitanud, et meile on kõige tähtsamad NATO ja sõprus Ameerika Ühendriikidega.

MILLES ON SIIS põhjus, miks Eestis seni Euroopa julgeolekut pole toetatud? Vastus on paljuski meie julgeoleku ohtude ja vajaduste defineerimises. Jättes kõrvale poliitilise retoorika, nähakse Eesti julgeoleku peamist ohustajat ikkagi Venemaa imperialismis, mitte islami fundamentalismis.

Teiseks on kogu taasiseseisvusaja lähtutud doktriinist, et ainsaks kaitseks Venemaa vastu on USA otsekohene toetus, mida on võimalik ära teenida eelkõige meelepärase poliitilise käitumisega rahvusvahelisel areenil. Seega olukorras, kus Euroopa julgeolekukoostöö võiks ohustada suhteid USA-ga, on eelistatud näidata selgelt oma lojaalsust ameeriklastele.

ENT EUROOPA julgeoleku eiramiseks on olnud veel ridamisi põhjusi. Esiteks fundamentaalselt erinev arusaamine väljendist «ühine kaitsepoliitika». Euroopa suurriigid mõistavad seda eelkõige ennetava sekkumisena väljaspool Euroopa Liidu piire toimuvasse, Eesti aga eelistaks esmalt näha otseste kaitsegarantiidena.

Teine põhjus on Euroopa Liidu suutmatus kokku leppida julgeoleku- ja kaitsepoliitilistes eelistustes, õigupoolest nii vanade kui suurte liikmesriikide tahtmatus arvestada uute Euroopa Liidu piiril asuvate väikeriikide vajadusi. Esimesed näeksid julgeoleku- ja kaitsepoliitika peamise funktsioonina endiste kolooniate ja «äpardunud» riikide distsiplineerimist, näiteks Kongos või Makedoonias.

KOLMAS põhjus on niinimetatud Euroopa julgeoleku kogemus. Prantsusmaa initsiatiiv Euroopa julgeolekut ilma Ühendriikideta ehitada pole esmakordne. 1950. aastate algul veendi teisi liikmesriike Euroopa Kaitseühenduse ja ühise kaitsepoliitika vajaduses ning selles, et USA ei sobi Euroopa julgeolekut tagama.

Kuigi kartus Ühendriikide sanktsioonide ees oli suur, tulid teised riigid ikkagi plaaniga kaasa. Kui see aga lõppfaasis ratifitseerimishääletusel Prantsusmaa parlamendis läbi kukkus, saadi väärt õppetund, et Prantsusmaa ei suuda oma lubadustest kinni pidada.

EESTILE ON kõige olulisem siiski see, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ei soovi pakkuda meile kas või kõige üldisemaid julgeolekugarantiisid, aga ka mobiilsete vahendite puudus nende võimalikul täitmisel. Ehk teisisõnu: Euroopa Liidu liikmesriikidel ei ole esiteks Venemaa tavarelvastusele midagi vastu seada ja teiseks pole neil tahtmist selles osas midagi ette võtta.

Kui Eesti on sellel teemal sõna võtnud, on seda nimetatud osaks külma sõja aegsest agressiivsest mõtlemisest ja soovitatud kohanduda postmodernse Euroopa julgeolekulähenemisega stiilis «Usalda oma naabreid».

VÄLISPOLIITIKAST huvituv lugeja võiks selle peale öelda: «Aga Euroopa Liit on ju alates 1990. aastate keskpaigast arendanud ühise väeüksuse ideed, suuruses kuni 75 000 meest.» Paraku on pika töö tulemusena jõutud küll staabiosa väljaarendamiseni, aga toimivad kiirreageerimisjõud eksisteerivad seni siiski vaid paberil või on enamik neist NATO missioonidel juba rakendust leidnud.

Edasiminekut selles osas on takistanud suutmatus vastata kahele lihtsale küsimusele: millisesse konflikti oldaks valmis selle ühisväega sekkuma ja miks ei saa seda teha NATO vägedega?

Lisaks pole selle reageerimisväe kohale toimetamiseks õhusõidukit ja strateegiliseks toetuseks satelliitluuret. Samal ajal on kõik kirjeldatud probleemid NATO-s lahendatud. Boonusena tähendab lojaalsus odavamaid relvahankeid või lausa tasuta relvastusabi USA-st.

AGA MIKS Eesti peaks toetama Euroopa julgeolekupoliitika arendamist ja selles osalemist? Esmalt seetõttu, et me oleme juba teinud valiku Euroopa Liidu liikmelisuse kasuks ja julgeolekupoliitika on selle lahutamatu osa. Me ei saa olla osa Euroopa Liidu majandusest, kui me välispoliitiliselt orienteerume üksnes USA-le. Arvestada tuleb ka geograafilist aspekti: Eesti ei asu mitte keset Atlandi ookeani nagu Island, vaid ikkagi Euroopa Liidu ja Venemaa piiril!

Teine argument on rahaline. NATO liikmeks olemine tähendab meile miljardilisi kulutusi rahvusvahelistel missioonidel osalemiseks, Euroopa Liit jällegi pakub miljardilisi toetusi meie piirijulgeoleku arendamiseks.

KOLMAS ARGUMENT on praktiline. NATO on eelkõige reageeriv organisatsioon ja selle vägede võimalik sekkumine Eestis aset leidvasse tähendab ulatuslikke kaotusi. Samuti ei õnnestu kuidagi vältida dilemmat, et Venemaa võib NATO vägede Eesti territooriumile paigutamist käsitleda provokatsioonina, aga kui neid siia mitte tuua, siis mil moel saavad nad meile abiks olla. Euroopa Liidul on rohkem ennetavaid ja majanduslikke instrumente, millega agressiivseid naabreid veenda.

Neljandaks on Venemaa mõju NATO-s oluliselt suurem kui Euroopa Liidus ning vastandumise korral ei ole Eestil loota selgele ja ühemõttelisele NATO abile. Sellele vihjab NATO nõrk reaktsioon Venemaa hävituslennukite saagale Baltimaade kohal.

LISAKS TULEB arvestada, et kui NATO puhul oleneb julgeolekupoliitiline toetus või sellest ilma jäämine eelkõige USA võimalustest ja vajadustest, siis Euroopa Liidu puhul jaotub vastutus laiemale riikide ringile, tuleb läbida vormiline ja läbipaistev menetlus ning Eesti osalemine selgemalt määratleda.

Kokkuvõttes ilmneb, et Eesti huvides on vältida vastuolusid Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide julgeolekunägemuse vahel, vastastikune abistamine ja rollijaotus. Ehk teisisõnu: kuni Euroopa Liidu julgeolekumeetmed ei tekita vastandumist USA-ga, on need Eestile selgelt väärtuslikud ja vajalikud.

LIIKMESRIIGINA ongi meie ülesanne suunata Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat endale olulisematele teemadele ning siluda suhteid NATO-ga. Paraku ei saa me iseseisvuse tagamisel lühiajaliselt läbi ilma NATO vihmavarjuta ja pikaajaliselt pakub Euroopa Liit meile kaitsevõime arendamiseks sobivamaid meetmeid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles