August Maramaa grandioossed plaanid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
August Maramaa oli sõjaeelses Eesti Vabariigis Viljandi linnapea kokku ligi 16 aastat. Oma põhiloomult oli ta õpetaja: põhjalik, järjekindel ja uuele aldis.
August Maramaa oli sõjaeelses Eesti Vabariigis Viljandi linnapea kokku ligi 16 aastat. Oma põhiloomult oli ta õpetaja: põhjalik, järjekindel ja uuele aldis. Foto: Viljandi muuseum

6. aprillil möödub 125 aastat Viljandi linnapea August Maramaa sünnist. Maramaast räägitakse ikka ja jälle. Enamik viljandlasi on kuulnud lugusid sellest, kuidas ta käis, kepp käes, ning jälgis isiklikult, et kõik asjad linnas laabuksid.

August Maramaa oli sõjaeelses Eesti Vabariigis Viljandi linnapea kokku ligi 16 aastat. Ta kirjutas poolsada raamatut, millest põhiosa moodustasid matemaatikaülesannete kogud, kuid olid ka lastejutt, raamat koolimajade projektidest, maavalitsuste kaotamisest, Viljandit tutvustav brošüür ja palju muud. Maramaa oli oma põhiloomult õpetaja: põhjalik, järjekindel ja uuele aldis.

Õnnestumised

Tavaliselt kirjutatakse Maramaaga seoses ikka ja jälle neist asjust, mis tal õnnestusid: Uueveski basseinide rajamine, raekoja renoveerimine, rippsilla ülespanek, poiss kalaga skulptuuri toomine purskkaevule, lennuvälja rajamine ja lennunduse arendamine.

Siis veel staadioni rajamine, Irve ausamba ülespanek, linna piiride laiendamine, teede ehitus, turuplatsi kolimine, rannakohviku ehitamine, metsakalmistu asutamine, koolimajade ehitus, üleminek Ulila elektrile, EVE-maja püstitamine ning suure hulga puude ja põõsaste istutamine. Maramaal oli visioone, mis ulatusid kaugele üle tema aja.

Siiski ei õnnestunud tal kõiki mõtteid ellu viia. Nende hulgas oli selliseid, mis sobisid küll oma aega, ent mis nüüd tunduvad veidrad ja naljakad. Maramaa oli jõuline isik. Ometi ei hakanud ta oma plaane iga hinna eest ellu viima, kui nägi, et vastuseis on suur.

Elluviimata plaanid

1919. aastal tegi Maramaa ettepaneku asutada Eesti vaprate vägede auks lossimägedesse «Vabaõhu Museumi». Seal oleksid kõik oma maa puud, taimed, linnud, ehitused, mälestusmärgid ja geoloogilised iseärasused. Lisaks asuks seal Eesti muistne talu koos rahvarõivas elanikega. Volikogu võttis selle ettepaneku isegi vastu.

Grandioosne kava jäi küll ellu viimata, ent pisike loomaaed rajati hiljem lossimägedesse siiski. Teiste hulgas olid seal kaks kitse, põder Juku ning faasanid.

Terve, tugev ja lasterikas pere oli Maramaale väärtus, mida ta alati rõhutas. Pärast 1927. aastal Tartus esimesel rahvusliku kasvatuse kongressil esinemist selgitas ta, miks on maal vähe lapsi.

«Taluperemeestest on väga paljud poissmehed,» kõneles ta. «Aga see veel ei tähenda, et neil üldse lapsi poleks. Talus töötavad naisteenijad toovad sügisel talust lahkudes ühes väikese palganatukesega kaasa ka lapse. Vabariigi valitsusel tuleks mõelda sellele, kuidas sundida poissmeestest peremehi endale perenaisi muretsema.»

Vanapoiste maks

1919. aasta ühe volikogu koosoleku naelaks kujunes vanapoiste maks. Maramaa pidas sütitava kõne, milles rääkis kõigepealt Prantsusmaa ja siis Eesti rahva väljasuremisest ning teatas kurbusega, et meie maal on surmade arv sündide omast kümme protsenti suurem.

Lõpuks tegi ta ettepaneku kehtestada vanapoiste maks: «See maks sunniks rohkem abielusid soetama. Maksu peaksid maksma kõik mehed, kes on üle 35 aasta vanad.»

Läbirääkimised võtsid seejärel üsna lõbusa tooni. Volinikud ei olnud Maramaa seatud vanusepiiriga nõus ega jõudnud ka kuidagi kokkuleppele, millest alates üht meest vanapoisiks pidada, ning see maks jäigi Viljandis vaid kavatsuseks.

Mõnes Viljandimaa vallas vanapoiste ja -tüdrukute maks siiski kehtestati. Näiteks Aidu vallas, kus üle 30-aastased vanapoisid ja kaks aastat koos elanud lasteta abielupaarid pidid maksma 50 protsenti kõrgemat isikumaksu. Vanatüdrukute maksumäär oli 25 protsenti. Raha kasutati vaeste ja lasterohkete perede toetamiseks.

Ajakirjanduse kui neljanda võimuga tuleb hästi läbi saada, seda arvestab peaaegu iga poliitik. Ka Maramaa teadis seda hästi, aga ikkagi andis ta 1929. aastal oma au haavamise eest «Sakala» vastutava toimetaja Erwin Laarmanni kohtusse. Kohus karistas Laarmanni ühekuulise üksikvangistusega. See oli pretsedenditu lugu ka tol ajal.

1934. aastal on Maramaal peas mõte alustada linnas võimla ehitamist. Isegi koht oli valmis vaadatud. 1938. aastal selgus lõplikult, et majandusministeerium ehitamiseks raha ei anna ja nii jäi ehitus ära. Võimla valmis alles 1955. aastal, aga enam-vähem Maramaa kavandatud koha peale.

Lavastatud kohtuistungid

August Maramaa osales 1930. aastatel aktiivselt lavastuslikes seltskondlikes kohtuprotsessides. Need olid tollal väga moes ja Ugala teater oli nendel puhkudel tavaliselt publikut puupüsti täis ning lõbu oli kõigil laialt.

Kord peeti kohut moodsa naise üle, teinekord võõrapärase nimega eestlase üle. Kord oli kohtualuseks vanapoiss. Maramaa esines neil protsessidele tavaliselt süüdistajana.

1935. aasta 13. mai emadepäeva aktusel Ugalas rõhutas Maramaa oma kõnes emaarmastust laste vastu. Kõne teises osas laskus ta sotsiaalpoliitiliste probleemide omapärasele lahendamisele, tungides taas õige kõvasti kallale vanapoistele ja oli tänulik vallasemadele, kes hoolitsevat meie rahvaarvu juurdekasvu eest.

«Kui maad ähvardab hädaoht, siis just vallasemade lapsed on need, kes hakkavad kaitsma meie põduraid vanapoisse,» ütles ta. Need sõnad tekitasid saalis lõbusa meeleolu ja käteplagina.

Lõpuks esines kõneleja väga originaalse ettepanekuga: tuleb luua emade palga seadus. Igale emale tuleb ilmale toodud laste eest palka maksta; palka tulevat maksta nii abielus kui vallasemadele; raha selleks pidavat saama neilt, kellel pole perekonda. See ettepanek kõlab vägagi tänapäevaselt.

Ka kooliteema oli Maramaale alati hingelähedane, ent siingi keeras ta mõnikord vindi üle. 1935. aastal keelas Maramaa Viljandi algkoolides saiade müügi, sest võileib sisaldavat saiast rohkem vitamiine.

1938. aasta jõulupühade eel teatas Maramaa, et ta on otsustanud linnavalitsuses sisse seada niinimetatud musta raamatu, kuhu kirjutatakse üles kõikide nende laste nimed, kes tabatakse ulakuste tegemiselt. Lapsevanemad asusid ägedalt protestima ja seegi mõte maeti kalevi alla.

1935. aastal tõusis teravalt üles algul Viljandi rahvamaja, hiljem Viljandi kultuurihoone ehitamise küsimus. Viimati nimetatus pidid lisaks teatrile peavarju leidma muuseum ja raamatukogu.

1936. aastal asutati isegi sihtasutus Viljandi Kultuurihoone. Teatriinimesed leidsid, et vaja on eraldi teatrimaja. Maramaa pidas seda ideed liiga kalliks. Uus teater, mis pidi rajatama Mõisa tee ja Politsei tänava vahelisele maa-alale, jäi ehitamata. Viljandlaste unistus sai teoks alles 1981. aastal, mil Valuoja kaldale kerkis moodne teatrimaja.

1930. aastate lõppu ilmestasid üldse grandioossed projektid. 1938. aastal kuulutas Viljandi linnavalitsus eesotsas Maramaaga välja Vabaduse platsi ümberehitamise projekti. Konkursile esitati kaheksa kavandit, üks uhkem kui teine. Võitnud projekti autoriks osutus Roman Koolmar.

Projekt jäi ellu viimata.

Grandioosne projekt

Veelgi grandioossem oli Valuoja oru kujundamise plaan. Sinna pidid tulema neli tiiki, lehtlad, raidkujud, purskkaevud, sillad ja sillakesed. Seegi mõte jäi teostamata.

Aga teisalt, kui plaane ei ole, siis ka midagi ei juhtu. See, mida ta teha suutis, kaunistab tänapäevani Viljandit ning on eeskujuks praegustele ja tulevastele Viljandi linnapeadele.

Näiteks Maramaa unistus muuta Viljandi sisemaa kuurordiks elab viljandlaste mõttes veel tänapäevalgi.

Elulugu

• August Maramaa sündis 6. aprillil 1881 Aakre vallas Tartumaal. Õpetajaametiks vajaliku hariduse sai ta Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetas 1902. aastal, ja asus tööle Vastemõisa ministeeriumikoolis. Juba 1907. aastal kirjutas ta koos Richard Tiitsoga rehkenduse ülesannete kogu.

• 1909. aastal abiellus August Maramaa Anna Roossoniga. Peresse sündis viis last.

• Õpetajana töötamise katkestas aastaiks 1915—1917 teenistus Vene armees. Ilmselt just seal puutus ta kokku poliitikaga ja tutvus sotsialismiideedega. Aastail 1917—1919 töötas Maramaa taas õpetajana.

• 1919. aastal sai August Maramaast ESDTP liige ja esimest korda Viljandi linnapea. See periood lõppes 1921. aastal, mil Maramaast sai Riigikogu liige. Veidi üle aasta istus ta rahvaasemiku toolil, kuid siis loobus, sest oli tegudeinimene. Ka ei piisanud pere ülalpidamiseks Riigikogu liikme napist sissetulekust.

• Maramaast sai taas kooliõpetaja ja õpikute kirjutaja ning Viljandi volikogu liige.

• Teist korda sai August Maramaa Viljandi linnapeaks 1927. aastal ja siis juba kuni 1939. aasta lõpuni. Seejärel valiti Viljandi linnapeaks Albert Vilms.

• Maramaast sai pärast seda Tallinnas aktsiaseltsi Kopli Kinnisvarad juhatuse esimees ning asjaajaja-direktor, seejärel õpetaja Penu algkoolis.

• August Maramaa arreteeriti 6. jaanuaril 1941 ja ta suri 26. detsembril 1941. Tema süü seisnes selles, et ta tegi oma tööd hästi ning julges ja suutis olla tubli linnapea.

Allikas: Heiki Raudla

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles