Väga oodatud lapsed

SÜNDIMUS EESTIS on tõusuteel. Vanemahüvitise toimimise esimesel aastal ületas sündide arv Eestis esimest korda pärast pikka mõõna jälle 14 000 piiri ja kasv jätkub. Siiski on meie loomulik iive veel negatiivne nagu suuremal või vähemal määral peaaegu kõigis Euroopa riikides, kus seda püütakse kompenseerida sisserändega.

Möödunud sajandil süvenes koos elustandardi tõusu ja naiste karjäärivõimaluste suurenemisega tendents piirduda väheste lastega või elada hoopis ilma nendeta.

Praeguste Eesti inimeste hoiakud on ses suhtes tüki positiivsemad ja elulised väärtused paremas tasakaalus. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et keskmiselt sooviks Eesti naine endale 2,16 ja mees 2,09 last, mis on üks kõrgemaid näitajaid Euroopas.

SEALJUURES LIGI 90 protsenti meie viljakas eas naistest soovib olla samal ajal hea pereema ja hea töötaja — teisisõnu, meil ei vastandata karjääri ja lapsi. Võrdluseks: näiteks Saksamaal soovivad naised endale keskmiselt 1,75 last, kusjuures nende osa, kes lapsi üldse ei soovi, on teaduskraadiga naiste hulgas 30 protsenti.

Et jutt pole ainult teoreetilistest hoiakutest, näitab see, et peaaegu igal kolmandal 34- kuni 40-aastastest saksa naistest pole ühtki last, ja seda valdavalt vabal valikul, mitte meditsiinilise viljatuse tõttu. Saksamaa pereasjade minister Ursula von der Leyen on öelnud: «Küsimus ei ole selles, kas naised tahavad töötada, vaid kas nad tahavad sünnitada.»

Nii et meie siin oleme oma rahva jätkuvuse suhtes hoopis paremate väljavaadetega, vähemalt selles, mis puudutab inimeste soove. Seda arvestades töötame välja vastavaid variante, et vähendada takistusi ja kõhklusi heade soovide ellu viimise teelt.

INIMESI ON erinevaid. Teame, et paraku sünnib ka soovimatuid lapsi või siis püütakse neist juba aegsasti lahti saada. Eestis tehakse veel praegugi umbes kaheksa aborti iga kümne sünnituse kohta, kuigi olukord on viimaste aastatega märgatavalt paranenud.

Samas on igas ühiskonnas 10—15 protsenti paare, kes meditsiinilistel asjaoludel lapsi ei saa, kui väga nad seda ka sooviksid. Eestis teeb see umbes 15 — 20 000 paari. Nende julgustuseks näitab kogemus, et üldiselt on viljatus ravitav. Maailma esimene kehavälise viljastamise teel sündinu on nüüd juba 27-aastane, Eesti esimene katseklaasilaps sündis 1995. aastal.

Praegu on Eestis võimalik kvaliteetset viljatusravi saada neljas kliinikus ja sel teel sündinud laste suhtarv on 1,4 protsenti sündide koguarvust. Euroopa riikide keskmine on kaks kuni neli protsenti, Taanis näiteks kuus protsenti sündide koguarvust.

TEGELIK NÕUDLUS ja ka kliinikute võimekus on Eestiski oluliselt suuremad, kuid omad piirid seab raviprotseduuride kõrge hind. Seetõttu otsustasime riigi toetuse võimalusi edasi arendada. Praegu on ette valmistatud ja Riigikogu menetlusse antud eelnõu viljatusravil kasutatavate ravimite kulude täiendavaks hüvitamiseks ravisaajale.

Minu ettepanekul on selleks käesoleva aasta riigieelarves ootamas 10 miljonit krooni, mis praeguste arvutuste kohaselt võimaldaks ligikaudu 10 000 protseduuri olulist odavdamist ravisaajale. Inimese enda kanda jääks kokkuvõttes keskmiselt 7000 krooni protseduuride ja ravimite eest. See suurendab märgatavalt viljatusravi kättesaadavust.

Olgu meenutatud, et protseduuride ja peatselt ka ravimite kulusid kompenseeritakse kuni 40-aastastele naistele (varem oli vanusepiiriks 35, kuid möödunud aastal seda tõsteti). Siiski ei tähenda see, et katseid lapsi saada tulekski nii pikalt edasi lükata.

Meditsiin on võimas, kuid mitte kõikvõimas: statistika näitab, et kui kuni 30-aastaste naiste rasestumise tõenäosus on 40 protsenti, siis 31—35-aastastel on see langenud 25 protsendini. Ei maksa unustada sedagi, et kui esimene laps saada piisavalt vara enne kriitilist vanusepiiri, on rohkem võimalusi, et see laps ei jää ainsaks.

OLEME OTSUSTANUD teemaga jätkata, sest viljatusest ülesaamise või ka pärilikult edasikanduvate haiguste vältimise praktikas on tekkinud uusi efektiivseid võimalusi. Praeguseks tehtud riigi sammud ei jää viimasteks.

Pole midagi rõõmustavamat, kui teha midagi selle heaks, et inimesed saaksid oma suurimaid igatsusi ellu viia. Samuti võib just nende laste kohta öelda, et nad on tõesti väga soovitud ja oodatud. Mis peaks tähendama sedagi, et neil puhkudel pole karta vanemate hoolimatust ja laste ula peale jäämist.