Kalju Komissarov on oma sünnipäeva eel aja maha võtnud. Ta elab Viljandi haigla üksikpalatis ning ütleb, et niisugune olukord on talle puhkamiseks see kõige õigem.
Kalju Komissarov usub näitleja tundlikku hinge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Siin haiglas pole ju midagi päriselt minu oma,» räägib lavastaja ja pedagoog Kalju Komissarov, kes täna õhtul Ugala teatris oma juubelit tähistab. «Kodus on mul virnade viisi kohustusi, ükskõik, kuhu ma vaatan: lõpetamata tööd, toimetamata käsikirjad, pooleliolevad tõlked, täitmata lubadused...»
Kolm isiklikku asja
Intervjuu andmise päeval on Kalju Komissarovil palatis kolm isiklikku asja. Telefon, mis ei ole kogu aeg sisse lülitatud; sülearvuti, kust Komissarov loeb talle tulnud elektronkirju, ning raamat «Saun ja tervis».
Kirjade kohta ütleb mees, et kui mõni kiri on liiga pikk — näiteks üle nelja rea, siis lükkab ta selle lugemise edasi hommikule. Kui lühem, vaatab läbi, võtab teatavaks.
Ainsat raamatut, mis akna all laual lebab, kiidab ta väga.
«Mulle väga meeldib saun,» ütleb ta. «Vaata, millised pealkirjad siin on! Saunaleili toime, sauna uued funktsioonid! Hästi põhjalik. See pretendeerib teaduslikule monograafiale.» Komissarov on kolme nädalaga läbi lugenud paarkümmend lehekülge.
Uneasi läks käest ära
Mees ei tee saladust sellest, miks ta haiglas on.
«See uneasi läks käest ära. Ma ei olnud enam võimeline oma tähelepanu kontsentreerima. Loed midagi, aga viie lause pärast ei mäleta esimest ega isegi mitte seda, miks sa üldse loed,» on Komissarov siiras. «Õudne tunne, kas tead. Mul on seda varem ka olnud. See on kohe nagu mul saatus selline.»
Ugala trupijuht Heigo Teder on inimene, kellega Komissarov suurest puhkusest hoolimata üsna tihedasti suhtleb. Selle oma tänase sünnipäeva pärast.
Komissarov tunnistab, et juba paari aasta eest, siis, kui näis üsna tõenäoline, et ta oma 60. sünnipäevani elab, hakkas ta unistama ühest asjast. Et kui saaks kuidagi oma lavakunstikooli ja Viljandi kultuuriakadeemia lendude õpilased kokku.
«Selles kogu selle jaskari mõte olekski,» elavneb ta oma unistust kirjeldades. «Mul on kultuuriakadeemias praegu kursus, kellega me tegime esimese semestri eksamiks päris naljakaid etüüde. Mõtlesin, et sellest saaks programmi ühe poole, ja eks siis pärast vaheaega oleksid laval mu varasemad õpilased.»
Õnneks ei tea Komissarov sellest, mis täna Ugala laval aset leidma hakkab, eriti täpselt midagi. Ta närveerib küll, aga mis sa ikka närveerid, kui sa midagi ei tea. Seepärast saab Komissarov õhtul olla kui üks pesueht juubilar, sest tema kõige suurem kohustus on ise kohal olla ja ukse peal inimesi tervitada.
Lavastab elu ennast
Komissarovil galantsust jätkub. Näiteks kümme aastat tagasi kinkis ta 8. märtsil igale teatrisse tulnud naisele lille. Naistepäev ju!
Heigo Teder ütleb, et täna on Ugalas kohal parim osa eesti teatrist. Muudes teatrites on koguni etendusevaba õhtu, sest Koma õpilasi on kogu ilm täis, ja kõik tahavad tulla.
Heigo Teder on samuti Komissarovi õpilane.
«Minu meelest on ta üks väga erudeeritud ja andekas inimene, aga ka lihtsalt tark mees, kes oskab inimesi suunata nii laval kui elus,» ütleb ta. «Seetõttu on ta üks väga väärtuslik inimene.»
Kui Komissarovi käest küsida, mis on näitleja õpetamise puhul kõige tähtsam, räägib ta kahest asjast.
Sellest, mida sisseastumiskatsete ajal jälgitakse, et kui kiiresti on noor inimene võimeline end ühest olukorrast teise ümber lülitama.
Ja sellest, et näitlejal peab hakkama hingel valus, kui ta märkab elus midagi vastikut, jõledat või kohutavat. Aga näitleja peab suutma ka õnnest naerma puhkeda, kui ta näeb, et lill õitseb.
Nutt ja naer peavad olema varuks
Niisugune raske amet on näitleja amet, mida Komissarov noortele inimestele õpetab.
«Me õpime ju maailma kõige võimsamate tekstide peal. Võib öelda, et näitlejat kasvatab humanismi pärand,» kirjeldab Komissarov ja võtab pisut dotseeriva hoiaku. «Sellega käib paratamatult kaasas hinge harimine, selle avamine ja usk, et laval sinu vastas on teine aus inimene, kellele sina julged oma hinge näidata. Ja julged ka uskuda, et ta ei kasuta seda mitte kunagi hiljem sinu vastu kurjasti.»
«Teater on kollektiivne kunst, siin tuleb üksteisega kohutavalt palju arvestada,» lisab Komissarov veel pärast pausigi ja ohkab südamest.
Kalju Komissarovile meeldib nii õpetada kui lavastada. Ta on välja toonud muusikale ja lastelugusid. Ning klassikute tekste, eriti oma juhendatud lendude diplomilavastusi silmas pidades (Shakespeare, Molière, Tšehhov, Goethe, Vilde).
Ugalas on Komissarov lavastanud Feuchtwangeri «Vennad Lautensackid» (1985) Anouilh’ «Becketi ehk Jumala au» (1989), Rodgersi «Heliseva muusika» (1993). Palju muudki.
Endal ütleb ta rolle vähe olevat, ehk viieteistkümne ringis. Kõige meeldejäävam on Komissarovile Jedigej osa Ajtmatovi «Ja sajandist on pikem päev» (1985).
Ugala toob järgmisel hooajal lavale Tiina Brännare ja Eppu Nuotio muusikali «Marilyn». Lavastab taas Kalju Komissarov. Muusikal räägib Marilyn Monroest, unustamatust filmitähest, popikoonist ja seksisümbolist. Marilyn Monroed mängib Hilje Murel.
Õpetada tahab
Kõikidest neist asjadest jutustab Kalju Komissarov oma haiglapalatis istudes. Mitte väga põhjalikult, aga niimoodi libamisi. Lõpuks räägib sellest, et igasugu juhtimisest on tal isu otsas. «Juba ammu-ammu!» ütleb ta kaht viimast sõna eriliselt venitades ja selle järel avaralt naeratades. Aga õpetada ta tahab. Ja kirjutada ja lavastada.
Kalju Komissarov
Lavastaja, näitleja ja pedagoog. Lõpetas 1964 Tallinna 4. Keskkooli ja 1968 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. On olnud aastatel 1968—1974 Tallinnfilmi režissöör («Valge laev», «Metskapten», «Tavatu Iugu»), aastatel 1974—1986 Noorsooteatri ja 1989—1991 Ugala peanäitejuht ning aastatel 1986—1988 ja 1991—2000 Ugala lavastaja. Aastatel 1986—1995 juhatas ta ühtlasi EMA Kõrgemat Lavakunstikooli ning aastast 1996 on ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhataja.
Üllar Saaremäe kõndimine hällist hauani
Rakvere Teatri juhi Üllar Saaremäe mäletamist mööda ristis Kalju Komissarovi Komaks lavakunstikateedri XIII lend.
Üllar Saaremäe ise on XV lennust, lõpetas kooli 1992. aastal. Ta õppis koos Katri Kaasik-Aaslavi, Marika Korolevi, Kristel Leesmendi, Tiina Mälbergi, Kaili Närepi, Merle Palmiste, Dan Põldroosi, Gert Raudsepa, Piret Rauki, Jaanus Rohumaa, Ingomar Vihmari ja teistega. Saaremäe mäletab, et nemad on Komissarovit ka Vanaks Müristajaks kutsunud.
«Ta oli üks karmikäeline ja konkreetne mees. Mingit küünlahubistamist tema tunnis küll ei olnud,» nendib Saaremäe. «Rohkem saime selgeid, näitlejale vajalikke tõdesid ja professionaalseid käsitööoskusi. Niisugust mediteerimist ja sisulist külge oli vähem.»
Üllar Saaremäe räägib, et algul oli tal Komissarovi erialatundide ees väike hirm, kuni seniajani, mil taipas, et pingutada tuleb iseenda, mitte õpetaja pärast.
Üks etüüd on Saaremäele hästi meelde jäänud. Selline, mille järel Komissarov oli öelnud: «Vot see on see, mida ma olen oodanud!»
Ülesande pealkiri oli «Hällist hauani».
«Ma siis kujutasin seda nii, et ma sünnin ja mulle ulatatakse vakk vilja,» jutustab Saaremäe. «Ja et siis ma kasvan ja kasvan ning muudkui külvan kuni minust saab vana mees. Ja vakk on tühi.»
See etüüd meeldis Komissarovile kohe väga-väga.
Saaremäe tunnistab, et pärast seda, kui neil kadus ära õpilase ja õpetaja suhe ning kui ta Viljandisse tööle tuli, see klapp enam väga hea ei olnud.
«Ühtäkki nägin, et ta ise käitub kardinaalselt vastupidi. Üldsegi mitte nii, nagu ta meid koolis oli õpetanud... Ma ei tea, võib-olla oli see midagi ka sellest, et pojad ikka tõstavad oma isa vastu mässu,» meenutab Saaremäe.
Enne kui Saaremäe Viljandist Rakverre läks, rääkis ta Komissaroviga asjad selgeks.
«Sellest ajast saadik on mul temaga väga hea suhe. Ma olen väga rahul, et mu õpetaja on just tema,» ütleb Saaremäe lõpuks.
Komissarov on sotsiaalse närviga mees
Kalju Komissarov ise on Panso kooli õpilane, kes õppis lavakunstikateedris aastatel 1964—1968. Tema kursusekaaslased on Helle-Reet Helenurm, Peeter Jakobi, Katrin Karisma, Mari Lill, Andres Ots, Jaan Tooming, Raivo Trass, Ago Roo ja teised.
Komissarov ütleb, et seniajani on kõige lähedasem talle nende kursuselt Tallinna Linnateatri näitleja Ago Roo.
Ago Roo on sel nädalal natuke tõbine ega ole väga kindel, kas saab kolmapäeva õhtul Viljandis olla. Kui ei saa, on tal sellest väga kahju.
Näitleja meenutab oma lavakunstikooli aja algusest Kaljuga hoopis väga teravaid suhteid. «Tema oli linna-, mina maapoiss. Ta pani mind algul igal sammul proovile. Ütleme nii: ta lausa mõnitas mind. Tahtis vist teada, mis kuju ma selline olen,» meenutab Roo. «Võib-olla just sellepärast, et ma selle eksami välja kannatasin, saime me hiljem väga headeks sõpradeks.»
Roo lisab, et tänu Kalju Komissarovile on ta praegu Tallinna Linnateatri näitleja. «Tema mind 1977. aastal Noorsooteatrisse kutsus. Lihtsalt helistas ükspäev ja küsis, kas ma ei tahaks proovi tulla,» muigab Roo.
Ago Roo räägib oma vanast kursusevennast kui väga terava sotsiaalse närviga mehest. «Oh, teda on ju kommunistiks ka sõimatud. Jah, Komissarovil on põhimõtteid, mida ta ei vaheta. Kui palju on meil hoopis neid poliitikuid ja ärimehi, kes viimase 15 aasta jooksul on oma värvi palju kordi vahetanud, aga Komissarov seda ei tee. Ja kui nüüd keegi seda Komissarovit, keda mina tunnen, kommunistiks nimetab, siis andke mulle andeks, niisugust kommunisti mina austan.»
Ago Roo mainib lõpuks viimastel nädalatel Eestis palju kõneainet tekitanud Tiit Ojasoo ohudraamat «Nafta». «Pikema teatrimäluga inimesed ütlevad selle kohta, et Tiit Ojasoo teeb praegu just sedasama, mida Komissarov tegi omal ajal Noorsooteatris. Aga tänased noored seda enam ei tea.»