Häda selle lolli rahvaga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

HULL KÜLL, aga jälle tilgutas viimase piisa minu karikasse end rahvuslaseks nimetav Aavo Savitsch (vaata 21. veebruari «Sakala» arvamuslehekülge).

Oma varasemates kirjatükkides suunas härra Savitsch oma raevu Eesti elu hukatuse teel olemise eest penskaritele ja kommaritele. Nüüdseks on ta jõudnud järelduseni, et Eestis valitseb perversne demokraatia ja selle kandja on loll eesti rahvas.

OSUNDAN: «Vabaks ei ole saanud ka Eesti tavainimese mõttemaailm. Seda näitab ilmekalt fakt, et ikka veel kiputakse paaniliselt kummardama kommunismiaegseid liidreid.» Ja veel: «Võiks anda presidendi rahvale valida, aga ka sellisel juhul valitaks mõni populaarne endine punane, sest meie rahvas on kahjuks otsustusvõimetu ja kergesti manipuleeritav.»

Vabandan härra Savitschi ees, et ma ei tea täpselt kui vana ta on, kuid tema kirjasõnas väljendatud arusaamade põhjal oletan, et tema teadmised Eesti ajaloo kohta pärinevad üksnes Mart Laari õpikutest. Ja Laari nägemus 50-aastasest nõukogude perioodist Eestis väljendub tõdemuses: oli elu nagu trammisõit: kes istus, kes rippus ja iga nurga peal lasti keegi maha.

OLEN PIISAVALT vana, et mäletada seda eesti rahvale väga valusat perioodi. Jah, istuti, riputi ja lasti maha. Seda aga põhiliselt sotsialismiaja (kommunismini teadupärast ei jõutudki) esimesel, stalinistlikul perioodil.

Ma pole poliitik ja veel vähem ajaloolane, kuid minu arusaamise järgi jaguneb kõnealune 50-aastane periood selgelt kolme perioodi. Esiteks stalinistlik aeg (1940—1955), teiseks sula (1956—1970. aastate algus) ja kolmandaks sula lõpp ning stagnatsioon (1970. ja 1980. aastad).

Need perioodid on teineteisest väga erinevad, mistõttu on äärmiselt silmakirjalik neid nüüd ühe puuga lüüa. Okupatsioon kestis 50 aastat, mis oli pikk aeg! Selle jooksul jõudis elada oma teadliku elu vähemalt kaks põlvkonda. Alatu on tagantjärele süüdistada tavalisi eestlasi, nende hulgas kümneid tuhandeid kompartei liikmeid, et nad üldse elasid, ellujäämise nimel keskkonnaga kohanesid kuid siiski eestlasteks jäid.

Sellel, kes pole üle elanud Stalini aega, ei ole minu meelest üldse õigust kohut mõista ellujäänute üle. Või kui seda olekski pidanud pärast iseseisvuse taastamist tegema, siis olnuks õige aeg 1990. aastate esimene pool. Ma ei mäleta, et Mart Laari esimene valitsus oleks tõelisi punaseid kurjategijaid tuvastanud ja karistanud. Selliseid inimesi leidus ja nad väärinuks karistust just siis.

PRAEGU ON NÕME alalõpmata nämmutada kommunistide ja punaste ümber. Seda tehes halvustatakse kogu rahvast, kes on niigi pidanud palju kannatama, et ajaloo keerdkäikudest võimalikult väheste kaotustega välja tulla.

Mul oleks kõnealusel teemal veel nii mõndagi öelda, kuid jätan selle töö endast targemate teha. Näiteks soovitan lugeda 25. veebruari «Eesti Päevalehes» ilmunud Robert Närska artiklit.

Mis puudutab meie riigi juhtide tausta ja sobivust oma kohale, siis tahan öelda: kui rahvas on neid valinud, siis on ta neid usaldanud. Seega pole siin millegi üle vaielda, see ongi demokraatia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles