(Vastus ajakirjanik Henrik Ilvese repliigile «Riik olgu religioonivaba» 15. veebruari «Sakalas»)
Nad ei tea, mida nad teevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REPLIIK TÄHENDAB lühikest märkust või ütlust. Lühidusele rõhudes võiks seda ehk tähtsusetuks pidada ja reageerimata jätta, kuid seekord puudutas Henrik Ilves väga olulist inimelu tahku — religiooni.
Ajakirjanikku häirivad tema sõnul hommikupalvused Vikerraadio hommikuprogrammis. Et tegemist on noore mehega, ei saa tal olla kogemusi Eesti usuelust aastakümnete jooksul. Ilmselt tulenebki sellest tema ebaadekvaatne hinnang eluväärtustele.
Minu meelest on kommunistlikust okupatsioonirežiimist vabanemise ja iseseisva Eesti riigi taastamine üks olulisemaid ja rõõmustavamaid tulemeid Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamine ja usueluliste saadete taasjõudmine avalik-õiguslikku meediasse.
1930. AASTATE algusest alates edastas ringhääling hommikupalvusi ning pühapäeviti jumalateenistuste ülekandeid kirikutest. Mäletan, kui innukalt neid kuulati linna- ja maakodudes. Igas talus polnud veel raadiot, mistõttu koguneti jumalateenistust kuulama selle talupere juurde, kellel oli aparaat.
Mäletan ka seda, kuidas rahva usklikum osa oli ängistavalt pettunud, kui 1940. aastal Eesti riigi vallutajad vaimulikud saated ära keelasid. Alles 1988. aasta lõpust võisime Vikerraadiost jälle hakata kuulama hommikusi hardushetki «Hingevalguse» nimetuse all. Sellest sai paljudele vajalik psüühiline tugi päevatööle asumisel.
1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil eesti rahvas ärkas vaimselt. Võrratult hea ja hinge kosutav oli pärast poolesajandilist ahistusaega jälle kuulata raadiost vaimulikku sõnumit oma emakeeles, tuttavate õpetajate esituses. Olen selle eest tänanud taevast isa.
MUIDE, SOOME raadio saatekavas on nii hommiku- kui õhtupalvused olnud järjepidevalt üle 70 aasta. Tagasivaatavalt tahaksin hõimurahva ringhäälingut tänada, et tänu nendele palvustele saime hingevalgust ka siinpool lahte.
Religioonivabast riigist ärgem rääkigem. See on valus teema. Just selliseks püüdis ateismi oma ideoloogiliseks aluseks pidanud partei vägivaldsete vahenditega Nõukogude Liitu kujundada. Tagajärjeks oli valitsuse legaliseeritud vägivald oma rahva vastu, majanduslik kollaps, sügav eetiline kriis ja lõpuks riigi kokkuvarisemine ning kadumine ajaloo areenilt.
Usuvastase orientatsiooniga riigid pole kunagi püsima jäänud. Eesti Vabariigile me aga sellist saatust ju ei soovi.
PIIBLIS JA kahepoolsetes kokkulepetes on riigi ja kiriku vahekord ning nende koostöö suhted põhimõtteliselt paika pandud. Neist kõrvalekaldumine johtub inimlikust piiratusest ja asjatundmatusest tulenevast usuelu väärkäsitlemisest.
Henrik Ilves kurtis, et mida rohkem laekub uudiseid taanlasi tabanud moslemite vihalainest, seda enam häirib teda päeva alustamine kristliku jumalasõnaga Vikerraadios. Kuid me peaksime arvestama sellega, et õpetus ja selle ellurakendamine võivad inimesest sõltuvalt teineteisest vägagi lahus olla.
Loodupäraselt tahtevabadusega inimene võib teha nii head kui paha. Usu nimel kurja tegemine ei muuda väärtusetuks religiooni kogemuste ja tunnete piire ületavat maailma mõistmist, eksistentsi põhiolemusega ühendavat vaimset sidet.
ET MÕNE kristliku maa meediaväljaanded avaldasid pilapilte, millega sügavalt solvati muhameedlaste usutundeid, näitab ainult seda, et need ajakirjanikud ei ole eetilisel tasemel, mis võimaldaks neil mõista, kui kohatu on kaasinimeste ja nende usu mõnitamine. Muidugi ei ole usulisest vaatekohast õigustatud ka islamiusuliste vägivallatsemine kättemaksu eesmärgil. See võib viia vaid kurjuse lõputule eskaleerimisele.
Asjakohane on lähtuda tõdemusest: eksimine on inimlik, andeksandmine jumalik. Jeesus Kristus, kes on kristlastele lunastaja ja muhameedlastele üks varasematest prohvetitest, ütleks tõenäoliselt konflikti osalistele nii: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk. 23, 34).