Eetika ja inimsuhete tervenemine ei tule iseenesest

Andres Põder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

UNIVERSUMI SEADUSED, tähistaevas pea kohal, maine käitumine, elu teke ja mõistuse mehhanismid — kõik, mis meid hämmastab ja on meile oluline, laieneb inimsuhetele, astub lihalikult meie keskele. See paneb meid küsima inimeseks olemise universaalseid aluseid, armu ja tõtt.

Jõulusõnumi imelisus on selles, et see kõneleb taevase tasakaalu tulekust inimlikku maailma, meie vaimsesse universumisse, kirgastab meie tundemaailma ja näitab kätte uue perspektiivi patust rikutud inimsuhetes. Jõuluevangeelium räägib sõnaselgelt rahust maa peal ja inimestest, kellest on hea meel.

Maailm ei pääse mööda kooselu probleemist. Kõik, mis rahvaste, ühiskonnagruppide ja inimeste vahel põhjustab kriise, konflikte ja kannatusi, saab alguse suutmatusest üksteist mõista, austada ja arvestada. Tuleneb sellest, et me ei taha tunnistada ega järgida inimesest endast kõrgemal seisvaid, temale Looja antud elureegleid.

KÜMNE AASTA EEST, 1995. aasta jõululäkituses ütles Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskop Jaan Kiivit: «Häda seisneb selles, et vähe on kõlbeliselt, aateliselt täiskasvanud inimesi. Sest aatega inimesed on need, kes mõõdavad enda ja teiste tegusid absoluutse mõõdupuuga, mitte omakasu või erakonna huvidega...»

Ta lisas, et kui on tegemist kõlbelise kriisiga, siis nõuab paranemine pikka aega, head tahet, kannatlikkust ja Jumala päästvat armu.

Mulle tundub, et eetiline kriis meie ühiskonnas on viimastel aastatel pigem süvenenud. See läbib ametkondi ja perekondi. Tänavu on sellest räägitud palju, nagu ka kristlikest väärtustest ja religiooniõpetusest üldhariduskoolis.

Samas on küsitud, kas kirikus on olukord teistsugune. Sotsioloogilised uuringud näitavad, et kogudustes on tõepoolest väärkäitumist vähem ja hoolivust enam. Jõulusõnum küsib meilt ikka uuesti, milline koht on tegelikult meie elus kirikul ja kogudusel, kuhu me kuulume või kuuluma peaksime.

KRISTUSE VASTASED on tahtnud usku taandada eraasjaks. Seda toetab ka meie individualism. Tõsi on, et igaüks peab Kristusele ise vastuse andma, peab isiklikult surema ja üksi Jumala kohtus vastutama. Nimeka teoloogi Emil Brunneri sõnul sünnivad usuotsused kõige sügavamas üksiolemises — meis endis.

Ütleme, et jõulud on perepühad. Mis on see pere? Piir perekonna ja koguduse vahel on tinglik. Meie rahvas vajab tugevaid peresid ja kogudusi, kus valitsevad kristlik vaim, aated ja eetos.

Jõulukogudus peaks muutuma arvukaks, rõõmsaks ja tegusaks argikoguduseks ning kogukonnaks, olema keskkonnaks õigete väärtuste ja inimsuhete kujunemisele. Kirikus igal pühapäeval peetav jumalateenistus on oma algse mõtte kohaselt perejumalateenistus. Mingem sinna ja võtkem kaasa ka oma lapsed ja lapselapsed!

ÄRGEM UNUSTAGEM haigeid ja vanu, külastagem neid, kes end üksi tunnevad! Palvetagem kaasinimeste, kiriku, maa ja rahva eest! Eetika, inimsuhete tervenemine ei tule iseenesest, vaid osadusest, mille peaks on Kristus.

Tema tunneb meie nõrkust, teab, mis meil tarvis ja suudab aidata. Tema ennastohverdavas ristisurmas meile, patustele, osutatud arm äratab meid ka kõige suuremast pimedusest ja alandusest, juhib tõe tundmisele, teeb meid maa soolaks ja maailma valguseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles