iDeal kampaania

Oleme valitsejaid väärt

OLEN KUULNUD inimesi ütlevat, et nende antud häältest ei muutu mitte midagi, sest kõik on üks ja sama jama niikuinii! Ikka saavad võimule ahnitsejad, kes inimese tegelikest muredest suurt ei hooli ning küllap ei taipagi, mis need valuprobleemid olla võiks.

Tegelikult on selline suhtumine üldine ja teeb seetõttu kurvaks. Minu jutt on just niisuguste arusaamade kandjatele suunatud. Palun lugege!

Asi on selles, et oma isamaa, rääkimata kodukoha ülesehitamisel takerdume me igas sfääris, igas rakukeses siinses ühiskonnas ikka ja jälle samade tõkete taha. Olgu need tõkked siinkohal välja toodud.

ESITEKS ükskõiksus. Meie pole valmis andma endast parimat ühiskonnaelu arendamiseks. Selle asemel närime tähti, laksutame keelt ja raiskame kallist aega, mil võiks ju endale tõepoolest selgeks teha, keda siis ikkagi valida. Teisisõnu me võiks olla palju aktiivsemad, sest kui üldse valima ei lähe, ei pääse ka tegijad midagi tegema. Mõistate?

Teiseks kadedus. Me rivaalitseme, oleme üksteise suhtes kadedad ja väiklased. Teeme tagaselja sosistamistega üksteisele haiget, ilgume ajakirjanduses omaenda saamatuse üle ning kõigele lisaks on süüdi teised, aga mitte mina, mitte meie!

Otse ei tihata asjadest rääkida. Toon näite. Ühel päeval teatatakse: «On need riigiisad ikka pätid küll!» Ning järgmisel päeval: «Oli tore, et nii kõrged külalised meid külastasid!»

Kolmandaks küünilisus. Me ei usu õilsusesse, see pole meie rahva seas enam moes. Kõige hullem on see, et ilusad traditsioonid hakkavad hääbuma. Kas meile ikka piisab ainult laulu- ja tantsupeost? Ehk oleks kena ka jaanipäevadel kaine olla, rääkimata jõuludest ja sünnipäevadest.

Muide, okupeerijate üks Eesti rahva hävitamise plaanraamistikke nägi ette õpetada meie rahvas jooma. Selle oskuse oleme tõesti omandanud, seda on näha eriti maaregioonides. Ja ka noorte seas, kelle eeskujud me ise oleme.

NELJANDAKS HIRM. Me oleme kapseldunud protestimeelsusesse, mis oli küll vajalik, et okupatsioonid üle elada ja sealt ikkagi rahvusena välja tulla, kuid mis nüüd meid endid ahistama kipub.

Justkui ripuksid mingid nähtamatud kollased hambad õhus ning iga väiksemagi küsitavuse korral on need mürgihambad valmis halvavalt salvama. Lisaks pole enam moes tõdemus, mille kohaselt tuleb enne üheksa korda mõõta ja ühe korra lõigata.

Miks ma nii ütlen? Miks ma nii näen? Miks ma nii kirjutan? Ma ei tea seda. Ehk sellepärast, et näen sellist tahumatust läbi. Ma ei tea, aga haiget teeb.

Ja ma mõtlen, kuidas saaksin midagi muuta ja kuidas saaksin aidata. Kuidas saaksin selle katkise paadi veel ära lappida, omal moel? Äkki aitab seegi, kui oma kõige tervemat sõrme kas või ühe väikese augu ees hoida jaksan, teistega koos, kes minuga ühtviisi mõtlevad.

Tagasi üles