Kasin toidulaud tõrjub liigsed suud

Anzori Barkalaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

KOHALIKUD VALIMISED on lõppenud. Viljandil on uus koalitsioon ja linnavalitsus. Paraku pole selles enim valijate hääli kogunud nimekirja, valimisliitu Kodune Viljandi. Loomulikult tekib küsimus, miks ei ole.

Ülevaatlik pilt näitab, et valimisliidud said võimule enamasti seal, kus nad saavutasid ülekaaluka võidu. Viljandis seda ei juhtunud ning seetõttu oli võimalik avalduda jõududel, mida võib täheldada riigi tasandil.

Kedagi ei üllata, kui uudised teatavad ühe või teise erakonna püüdlustest politiseerida mõnda ministeeriumi, ametkonda või riigiettevõtet. Selle taga seisab erakondade soov monopoliseerida võimu.

Demokraatia mängureeglite järgi on kodanikel ette nähtud muid ühiskondliku võimu teostamise aktiivseid teid kui erakondade abil. Kasina toidulaua juures paraku liigseid suid ei armastata. Viljandis toimunu on väike mudel Eestis levivast poliitilisest kultuurist, mida iseloomustab Eesti kodanike valikuvõimaluste vähendamine ning püüd seada neid sundvalikute ette.

TEGUDE PÕHJAL saab tuletada, et erakondade eesmärk on Viljandis valimisliit opositsiooni suruda ning seejärel hakata selle liikmetele avaldama survet erakondadega liitumiseks.

Survet saab avaldada mitmel moel, pakkudes näiteks ühelt poolt soodsat ametikohta või muud hüve ja teiselt poolt hirmutades poliitilise isolatsiooniga. Olukorras, kus Eesti ainuke toimiv poliitika on eelarvepoliitika, tähendab isolatsioon ühtlasi eelarvest osasaamisest eemalejäämist.

Viimasel tõsiasjal tuginev argument on avalikult välja toodud. Selleks on Isamaaliidu põhjendus, et peeti pragmaatiliselt õigemaks liituda Toompea võimuerakondadega, sest nende kaudu saab linnale riigi raha.

Teine ere näide erakondade poliitilisest kultuurist on võimukandjatele raha maksmise küsimusega tegelemine. Ettekääne on nagu iga palgatõstmise puhul töötajate motivatsiooni suurendamine.

Võib-olla on volinike kvaliteetsele tööle motiveerimise püüd valitsuskoalitsiooni ainuke ja parimatel kaalutlustel tuginev eesmärk. Üsna tõenäoliselt vajaksid fraktsioonide ja komisjonide esimehed kompensatsiooni oma kulutatud tööaja eest, mis on volikogu tavaliikmega võrreldes suurem ning mida volikogu haldussuut-likuse tagamiseks on vaja teha. Siinkohal on koalitsioonil õigus oma otsuste sajale päevale.

Probleem on eelkõige viisis, kuidas koalitsioon oma mõtte ellu viis. Palkade ja kompensatsioonide määramise otsusega oli nii kiire, et eelnõu kvaliteet ei kannatanud pehmelt öeldes kriitikat. Välja töötamata jäi kompensatsioonide maksmise kord ja puudus adekvaatne seletuskiri. Tõtt-öelda jäi arusaamatuks, mida tahetakse motiveerida. Valimisliidu Kodune Viljandi liikmetel oli juba eelnõu tehnilise taseme pärast raske teemat üldse arutusele võtta.

Valitud rahvasaadikuid alandas hüvitiste maksmise põhjendus: muidu linnavolinikud ei käiks komisjonide ega volikogu istungitel. Esiteks, Viljandi valitud linnavolinikud pole Pavlovi koerad ega Skinneri rotid, keda käivitavad pelgalt tingitud refleksidel tekitatud motiveerimismehhanismid, vaid ikkagi mõtlemisvõime ja südametunnistusega inimesed. Vähemalt on see nii Koduse Viljandi liikmete puhul.

Teiseks, kui linnakodanik on juba korra volikokku kandideerinud, siis võib eeldada, et ta on sellega näidanud motivatsiooni osaleda volikogu istungitel ilma 300 kroonita korra eest.

OLGU SELGITUSED millised tahes, rahvale ja Kodusele Viljandile paistab võimukoalitsiooni sooritus ikkagi võimu lihtsa konverteerimisena rahaks. Väga palju on asju, mida ei saa rahas mõõta, ilma et nende tegelik mõte kaoks. Eelkõige on seda rahva võim kui avalik hüve. Õigustus, et teised omavalitsused maksavad endale volikogus istumise eest raha, on samaväärne õunaraksust tabatud poisikese õigustusega, et teised käisid ka raksus.

Ajal, mil kogu Eestis juba räägitakse üldisest eetikakriisist, oleks vaja asuda rohujuure tasandil konkreetsetele tegudele. Olukorda ei päästa seejuures mõtlematute otsuste jõuline läbisurumine, vaid ikkagi asjalikul ja avaliku hüve tasandil läbimõeldud arutelu põhjal saavutatud kokkulepped. Kui vaja, võib neid nimetada ka ühiskondlikeks kokkulepeteks, vähemalt Viljandi tasemel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles