Essee: Monumendid mõjuvad ajalooraamatutena

«Pole midagi kohutavamat ja kurvemat kui oma kohalt paisatud monumendid,» on kirjutanud vene poeet ja blokaadikangelane Olga Bergholz sõjaraamatus «Siin Leningrad». Olen selle lause tema teosest oma märkmikku kirjutanud, sest sel on ka mulle sünge ja sügav tähendus. Need aastad, mis kuuluvad mu lapsepõlve, paistavad silma mälestussammaste ja kultuuritähiste hävitamisega.

Ah et miks ma tsiteerin just vene kirjanikku? Kas pole midagi niisugust kilbiks võtta lähemalt, eesti kirjanduse varasalvest? Kahjuks ei ole selliseid ridu silma hakanud. Pealegi ületab traagilise saatusega Bergholzi nagu iga vaimusuuruse looming rahvuslikud piirid.

Tartu Ülikooli haridusega professori tütar oli kasvatatud humaansuse vaimus, nii et jäi inimeseks suure tähega ka pärast piinamisi KGB keldrites, kus ta jalgadega peksmise tagajärjel kaotas oma veel sündimata lapse, ja nälgimist Leningradi blokaadis, mille sümboliks ta sai unustamatute raadiosaadetega.

Pärast sõda, kui Anna Ahmatova põlatuna ja töötuna pidi elu ääremaadel virelema, oli Bergholz üks väheseid, kes julges keelatud kirjanikuga suhelda ja teda toetada. Nii et ma usun selle poeedi sõnadesse.

Olematusse paisatud monumendid

Jah, pole midagi kurvemat kui oma kohalt paisatud monumendid. Pealegi on neid möödunud aastasaja keskpaigast peale olematusse paisatud tuhandeid. Ja hävitamine aina jätkub. Kui lõhkumiseks otse luba ei anta, siis unistatakse sellest. Põhjuseks on peamiselt poliitilised motiivid, mitte kunstiline küündimatus.

Tuleks siiski endale teadvustada, et poliitikast, olgu see puhas või räpane, saab ajalugu. Tagasiulatuvalt ridu kustutada või juurde kirjutada pole võimalik, sest nagu luuletaja Ingrid Põldsaar on laulnud: «Kellad tagasi ei käi.»

Ma ei ole Viljandis Vabaduse platsil asunud Vabadussõja mälestussammast näinud, sest sündisin alles siis, kui see oli juba kõrvaldatud. Monumendi alust ma mäletan. See tsementalus püsis paigal veel minu eluajalgi. Ka seda mäletan, et ühel ööl kõlasid kohutavad paugud ja hommikuks polnud enam mälestussamba alustki.

Mujal taastati, Viljandis mitte

Pilti Amandus Adamsoni loodud skulptuurigrupist sai vaadata vaid see, kel foto säilinud, kuid vargsi, sest kardeti karistust. Iga tühisemagi asja pärast võis oodata Pagari kelder, Patarei või Siber.

Pärast okupatsiooni lõppu taastati Eestis peaaegu kõikjal Vabadussõja mälestusmärgid. Viljandis mitte. Põhjuseks on toodud seda, et koht on täis ehitatud.

No kuulge! Vabaduse plats on alles ja selle keskel ruumi küllalt. Mulle on püütud seletada, et skulptuur vajab avarat vaadet. Ja mina seletan vastu, et need vaated on olemas. Ei maksa nii kangesti oma autode parkimise pärast muretseda. Autodele jääb avaral asfaltplatsil veel piisavalt ruumi.

Linna jõulukuusk ei pea kuu aega särama just Vabaduse platsi keskel. Mõni meeter eemal kasvab lausa ridamisi ehtimiseks sobivaid kuusehiiglasi.

Minu nägemuse kohaselt peaks väljaku keskel seisma kuni kümne meetri kõrgune vabadussammas mõne vana monumendi motiiviga: ema lapsega ja eesti sõdur.

Amandus Adamson oli monumentide taastamise ajal vaidluste keskpunktis. Meenutame vaid Suure-Jaani Lembitu kuju ennistamise aega. Nüüd võetakse ajakirjanduses tihti sõna teemal, et kuulsa kujuri mälestust Paldiskis vääriliselt ei tähistata. Et hoopis uhkem on selles linnas baškiiri poeedi Salavat Julajevi pronksportree. Diskussioonides on varjatud mõte: Julajevi kuju maha võtta! Võõras! Võiksime siiski ka võõraid rohkem tunda, miks mitte Tsaari-Venemaalt Paldiski vanglamüüride vahele aheldatud Salavat Julajevitki ja tema loomingut.

Maramaa, Kuhlbars, Liiv

Ma ei vaidle vastu, kui tahetakse püstitada pronkskuju traagilise perekonnasaatusega linnapea, linna aukodaniku August Maramaa mälestuseks. Siingi on ju tegemist ühe peatükiga meie ajalooraamatust. See on linnavalitsuse auküsimus. Pealegi oli aastaid tagasi juttu selleks annetuse kogumisest. Ju siis midagi ikka ka koguti. Või kuidas?

Linna nimiluuletaja Villi Andi peaks kivviraiutuna meil kohe kindlasti olema. Mälestustahvlit majal, kus ta on elanud, ei saa enam lugeda.

Aeg oleks tundma õppida Villi Andi alias Friedrich Kuhlbarsi isamaaluulet, mis Vabadussõja ajal oli ülimalt populaarne. Meil pole tarvis ühineda nõukogudeaegsete kirjanduslugude hinnangutega. Ega keegi keela meil ju enam tema «Mõõka ja kannelt» lugeda.

Ei ole vist eestlast, kelle mällu poleks sööbinud Juhan Liivi aegumatu luule. Kõige selgematel aastatel töötas poeet Viljandis ja tegi «Sakalat». Juhan Liivi park, endine Lastepark Juhan Liivi uulitsa ääres peaks endale kõigi aegade eestilikuma suurluuletaja kuju saama!

Skulptuure on võimalik luua eri materjale kasutades. Üksluisus ei tule millelegi kasuks. Paides on palju rohkem monumentaalkunsti taieseid kui Viljandis, kuid need on peamiselt paekivist ja muudavad linnapildi ühekülgseks. Viljandil jälle on oht liigselt pronksistuda. Sestap tuleks meilgi läbimõeldumalt materjale valida. Raidkunst on justkui varjusurmas. Samuti on unustatud, et skulptuuridega on kena ilmestada siseruume.

Teiste teatrite kombel oma lahkunud kuulsusi maalis, graafikas või skulptuuris eksponeeerida Ugala ei armasta.

Tegin ettepaneku tähistada koos teiste linnade ja valdadega Villem Ormissoni eluloopaigad pronksbareljeefiga mälestustahvlitega, kuid seda mõtet ei toetanud isegi kunstnikud mitte.

«Auväravad» Jakobsoni ees

Viljandis vaieldi kaua aega Jakobsoni mälestussamba pärast. Juba kohavaliku asjus oli kaklust. Valiti lõpuks see koht, mida olin algusest peale toetanud, kuid mida asjamehed ei pidanud sobivaks, sest saja meetri kaugusel on väljakäigumaja. See maja ei sega kedagi.

Küll aga on mõned turistid mulle kurtnud, et nad ei saa Jakobsonist head pilti teha, sest prügikast on ees. Olen sel teemal kõnelnud nendega, kelle käes on kunstivõim, kuid tuleb välja, et nad on saamatud endast vägevamate ees.

Nüüd lähevad Jakobsoni kuju ette lausa «auväravad»: ühel pool kirjeldatud tumeroheline prügikast, teisel pool parkimispiletite hõbelev kassaaparaat ning pea kohal võimsa tsementposti ees parkimis- ja liiklusmärgid.

Ma ei pea õigeks, et ühelt Posti tänava skväärilt Viljandis kõrvaldati Jaan Sihverile pühendatud skulptuur, Aleksander Kaasiku üks paremaid portreid.

Me ei mõista veel täie tõsidusega oma rahva tragöödiat. Kaks korda, Vabadussõja ajal Narva taga ning Teises maailmasõjas Volhovi soodes ja Velikije Luki väljadel olid ju meie mehed omavahel vastamisi, vend tappis venda.

Seda tragöödiat kandis ja kannab endas punaste poolel hukkunud Jaan Sihver, kes, ärgem unustagem, kuulutas 1905. aastal Mõisakülas esimest korda välja Eesti Vabariigi.

Ta kuulub ajakirjanikutöö kõrval kindlalt ka Eesti koolilukku. Pealegi ei teata tänapäeval midagi tema vabariigitruust perest. Jaan Sihveri lennuväelasest poeg Viktor Sihver ei võidelnud punaste poolel ja elas üle GULAG-i aastad.

Kultuuritegelased ei muretse

Me ei jaga ära, missuguseid elavaid ajalooõpikuid oma linnas hoiame. Laidoner ja Sihver on ilmekad näited eri pooltel sõdinud meestest. Ja inimestena on neid mõlemaid kiidetud. Sihverit on näiteks teda tundnud seltsimehed heaks inimeseks pidanud, Pöögelmanni mitte.

Lõpetuseks veel üks kinnitus selle kohta, et meie kultuuritegelased ei muretse alustelt maha kistud monumentide pärast. Mõni aasta tagasi ilmunud skulptor August Weizenbergi monograafia järgi on Viljandimaal hulk kuulsa kunstniku taieseid.

Kinnitatakse, et Viljandi Jaani koguduse surnuaial on neid koguni neli. Raamatu autorile ei lähe korda, kas need seal ka tõesti alles on või mitte. Näha on ju võimalik vaid ühte, teine on kinnimüüritud kabelis ning kahe asemel kogeme vaid rüüstamisjälgedega aluseid. Ühest rüüstest kirjutas mõnikümmend aastat tagasi kadunud lehetoimetaja Koidula Vilpart.

Uute publikatsioonide järgi oleks nagu kõik korras. Aga ei ole ju. Elu näitab, et marodöörlus sünnitab marodöörlust. Iseasi, kas peame sellega leppima.

Ülo Alo,
luuletaja

KES MA OLEN

Olen põlisviljandlane: siin sündinud, kasvanud, koolis käinud ja töötanud. Ainult Karjala- ja Tartu-aastad olengi siit eemal olnud.

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Kuigi kirjandus on mu põhiala, ei ole viimastel aastatel õnnestunud selles valdkonnas kuigi palju kaasa rääkida, sest uurimismaterjal tuleb Viljandisse kätte aeglaselt ja aegununa. Vabakutselise literaadina olen võimaluse korral toimetanud vallalehti, raamatuid ja õpikuid ning ise kirjutanud.

Viimastel aastatel on huviorbiidis olnud peamiselt kunst. Keegi edenenud poetess küsis, kas olen veel ka luuletusi kirjutanud. «Kes neid minu eest peaks siis kirjutama?» küsisin temalt vastu.