Arnold Luhaäär püsis kuraditosin aastat tõstespordi maailma tipus

«Arno, suru — rauapuru!» kaikus 1936. aasta 5. augustil Berliini olümpiamängudel Deutsch-landhalles, kus eestlane Arnold Luhaäär olümpiamedali eest võitles.

Ta esines aasta kaalukamal võistlusel hästi, teenides Amsterdami olümpia hõbeda kõrvale pronksise autasu.

Arnold Luhaäär, see paljudele kummalise nimega mees, püsis raskekaalu tõstmises maailma paremate seas kuraditosin aastat, 1927—1939, kauem kui ükski teine Eesti tõstesportlane.

Et järgmisel nädalal möödub Luhaääre sünnist sada aastat ja täna sikutatakse Mõisakülas tema mälestuseks kangi, on kuhjaga põhjust temast juttu teha.

«Eesti Spordileht» nimetas Luhaäärt 1938. aasta jõulunumbris meie kõige rohkem reisinud atleediks. Ta on võistelnud kahtedel olümpiamängudel, kahtedel maailmameistrivõistlustel, kolmedel Euroopa meistrivõistlustel ja ühel spartakiaadil, 1928 Moskvas.

Ise tunnistas mees küll veidi pettunult, et pole saavutanud muid tiitleid peale Eesti meistri ja Põhjamaade parima tõstja nimetuse. Tegelikkuses oli siiski lisaks Moskva spartakiaadi võitmine.

Olümpiakuld läks

vett vedama

Luhaäär oli kindlasti sõjaeelse Eesti kuulsaim töölissportlane. Sportlasekarjääri alustas ta Mõisakülast, seejärel oli Pärnu Vapruses ja Tervises ning 1926. aastal sai temast Tallinna Spordi liige. Püstitanud järgmisel aastal oma esimese maailmarekordi (90 kg vasaku käega rebimises), üllatas ta kõiki hõbemedaliga 1928. aasta Amsterdami olümpial.

Pärast sealt naasmist astus Eesti esitõstja kiirelt Eesti Töölisspordiliidu liikmeks, et osaleda Moskvas peetaval esimesel spartakiaadil. Tallinnas raudteel töötav Luhaäär kuulus liitu siiski rohkem sümboolselt.

Järgmistel aastatel tekkis andeka tõstesportlase arengus seisak. Osalt oli selle põhjus tiitlivõistluste puudumine, kuigi oma tulemuste poolest kuulus ta ainsa Eesti tõstesportlasena toona rahvusvahelisse klassi.

1931. aastal tuli Luhaäär raskekaalus riigi maadlusmeistriks ja uuele tasemele jõudis ta 1932. aastal, saavutades kolmevõistluses 389,25 kg, mis oli sel hooajal maailma parim tulemus. Paraku jätsid olümpiaisad maailma edetabelijuhi Los Angelese mängudele saatmata. Seal võideti kuld 380 kiloga. Kui mitte kuld, siis medal läks Eestil kindlasti vett vedama.

Luhaäär siiski püssi põõsasse ei visanud. Järgmisel aastal võitis ta EM-il hõbemedali ja nihutas rekordeid. Ometi ei julgenud keegi talle, maailma edetabeli neljandale, 1936. aasta Berliini olümpia eel medalit pakkuda. Aga see tuli.

«Eesti Spordileht» kirjutas: «Peab ütlema, et see, kuidas Luhaäär võistles ja võitis, oli kangelaslik. Mees otse ületas iseennast, saavutades kolmanda inimesena maailmas 400 kg piiri.»

Eestlane jagas olümpiamängudel enne viimast vooru neljandat ja viiendat kohta. Jäi veel tõukamine.

«Avaring oli läbi, kuid Luhaäär ei ilmunud poodiumile. Tagajärgede tahvlil oli Luhaääre lahter tühi. Publiku hulgast kostusid järelepärimisehüüded. Arvati, et see kummalise nimega mees on juba käega löönud rauapuru sikutamisele,» kirjeldas Aleksander Antson toimunut olümpiaraamatus.

Aga Luhaäär tuli ja tõukas üles 152,5, isiklikku rekordit kordava 160 ja viimasel katsel ka olümpiarekordi 165 kg!

See andis sakslase Mangeri 410 ja tšehh Pšenicka 402,5 järel täpselt 400 kiloga pronksi.

«Ega see 165 poleks nii kergesti läinud, kui ma poleks dopinguks saanud ühe klaasi konjakit. Küll võttis aga rahulikuks,» tunnistas Luhaäär ajakirjanikele.

Üllatas maailma

Kui paljud toonased spetsialistid arvasid, et Berliinis võidetud pronks on teeneka Luhaääre luigelaul, siis õnneks nad eksisid. Jõuproovil, mis oli 1937. aastal enne maavõistlust Rootsiga, ruttas jõumees ajast ette. Ta tõukas sirgetele kätele maailmarekordilise 167,5 kg ja saavutas kogusummas maailma teise tulemuse 417,5 kg. Need margid pidasid Eesti rekorditena vastu 21 aastat.

«Rahvaleht» kirjutas: «Luhaääre esinemist oodati põnevalt, kuna tema hiljutine saavutus 405 kg tõendas mehe vormisolekut ja tõotas veelgi paremat. See «parem» tuli nüüd kuhjaga. Tõstevõistlustel varem pole meil kunagi publik saavutustest sedavõrd innustunud kui eile Luhaääre rekordtõstete puhul.»

Paraku saabus tõstja vormihari seekord pisut vara, sest sügisel Pariisis peetud maailmameistrivõistlustel jäi eestlane 392,5 kiloga esimesena medalita. Puudu tuli kaks ja pool kilo.

«Auhinnast ilmajäämine on suurimaks tragöödiaks mehele endale, kui silmas pidada, missuguse hoole ja püüdlikkusega Luhaäär valmistus peetud võistluste vastu,» kirjutas «Eesti Spordileht».

Aga see oli ajutine tagasilöök. 1938. aasta MM-il Viinis riputati Luhaäärele taas kaela pronks.

«Kuid mu suurim südamesoov on tõukamise maailmarekordi viimine 170 kilole. Tulgu see missuguse kogusumma puhul tahes. Siis võiksin rahus surra,» ütles sportlane 1938. aasta jõulusoovis.

Sõda oli see, mis katkestas tema tipuspüsimise. New Yorgi 1939. aasta MM jäi ära ning seda asendasid mitteametlikud võistlused esimesel sõjasügisel Münchenis.

Eestlane mahtus ka seal pjedestaalile. Siis lõikas maailmasõda läbi sportlikud suhted ja sellega lõppes ka Arnold Luhaääre pikk karjäär tipus.

ARNOLD LUHAÄÄR

Sündinud 20. oktoobril 1905 Mõisakülas,

surnud 19. jaanuaril 1965 Tallinnas.

Raskekaalu tõstja.

OM-i hõbe 1928 Amsterdamis,

OM-i pronks 1936 Berliinis,

MM-i pronks 1938 Viinis,

EM-i hõbe 1933 Essenis.

Püstitanud kaks maailma- ja seitse olümpiarekordit.

Kaheksakordne Eesti meister tõstmises, Eesti meister kreeka-rooma maadluses 1931.

Püstitanud 40 Eesti rekordit.

Allikas: «Eesti Spordileht»